Kareda vald teelahkmel

Kokkuvõtvalt võib öelda, et selleks korraks on Kareda valla rahvakoosolekud lõppenud. Oli huvitav ja hindamatu kogemusterohke aeg nii mulle kui ka vallaametnikele. Möödunud nädalal tutvustasime Järva valla ühinemislepingu projekti Öötlas, Esnas ja Kareda raamatukogus, Peetri alevikus. Väga positiivne, et osalusprotsent valimisealistest elanikest oli üle poole, kel oli õigust hääletada ja sellega oma arvamust avaldada. Ja rahvas näitas oma meelsust ja huvi ümbritseva elukeskkonna suhtes.

Oli ka lõbusaid seiku kus Vodja ja Öötla külade teavituskohtadest kadusid rahvakoosoleku kutsed süstemaatiliselt ka korduva teate paigaldamisel. Väga palju oli huvitavaid mõttearendusi koosolekutel mida püüan Teiega jagada:

·         -   Kui riik ei küsinud haldusreformiseaduse koostamisel rahvaarvu piirmäära arvu rahvalt, miks volikogu peaks arvestama rahva arvamusega.

·         -   Riik on lubanud ühinemistoetust 100.-€ inimese kohta, miks seda rahvale välja ei jagata.

·        -    Miks vallakeskus läheb mujale – millal te ise vallamajas käisite – pole käind, ega tulegi aga vallamaja peab olema.

·         -   Kõik ikka oma tahtmist ei saa, kui 50% tahab Järva valla suunal ja teine 50% Paide linna poole siis ju kellelegi tehakse ikka liiga. Õiglust ei ole ega ka vist ka ei tule.

Üllatama pani seegi, et ühinemislepingu sisupunktide, lisade kohta ei tulnud ühtegi küsimust. Ka seegi kuidas valda paremini arendada, muuta meie elukeskkonda, et töötades kodukohas või väljaspool valda tahame me peale tööpäeva siia naasta. Kuidas väärtustada seda mis meil on, et needki kes siin elavad ei tuleks mõttele elukeskkonna vahetusele.  Kas rahvakoosolekutest vähene osavõtt oli tingitud huvi puudusest, teema äraleierdamisest, riigi sundlusest või mõnest muust põhjusest võta sa kinni.

Küsiti ka vallavalitsuse seisukohta nii külade liikumisest Roosna-Alliku suunal kui sedagi kas on võrreldud Järva valla ja Paide linna ühinemislepingute projekte. Siinkohal jääb mul kiita ja eeskujuks tuua Esna küla rahvast kes lepinguprojektide võrdluse koos eesmärkidega olid lausa paberile pannud ning jagasid teavet kokkutulnutega. Enda seisukohta olen kõikjal väljendanud nii koosolekutel kui ka üksikvestluste raames, et ei pea mõistlikuks Kareda valda tükeldada ega külade kaupa jagada. Ei hakka vabanduseks tooma bürokraatia osa, kuid eks varad, maad, investeeringud ja tulud-kulud tuleb ikka õiglaselt jaotada. Ülevallased investeeringud olgu need lasteaia, kooli, raamatukogu, rahvamaja jne. jaoks on tehtud erinevatel ajaperioodidel. Toetan igati Keskerakonna Lääne-Virumaa piirkonna juhatuse samasisulisi eitavaid seisukohti ühendada Ambla valla külad Tapaga. Kohandades need meie situatsiooni ümber kõlaks see nii: „Ei too Kareda valla poolitamine ning sealsete külade Roosna-Alliku vallaga ühinemine kaasa positiivset sotsiaalset ja majanduslikku arengut ega majanduslikku tulu just Roosna-Alliku valla seisukohtadest lähtudest.“ (JT).

Homme on Kareda vallavolikogu, arutelud kindlasti jätkuvad nii volikogus kui ka väljaspool vallamaja. Tarku ja kaalutletuid otsuseid Kareda vallale.

Esna rahvakoosolek

Järjekordne rahvakoosolek toimus Esnas ja  kokkusaamine on mõeldud selleks, et kõigi seitsme omavalitsuse juhid oma omavalitsustes  tutvustavad tööd, mida on viimaste  kuude jooksul tehtud. Arutelu algataja Kareda vallavanemana tutvustas ühinemiskava „Seitse volikogu on otsustanud läbi rääkida, kuidas koos edasi minna. Täna tutvustatakse, mida komisjoni liikmed on kokku pannud.“

Kõigepealt tutvustati ühinemisfilosoofiat: Käesoleva ühinemise lepingu eesmärk on Albu, Ambla, Imavere, Järva-Jaani, Kareda, Koeru ja Koigi valdade baasil ühineda üheks  maaomavalitsuseks. Eesmärk on muutuvates tingimustes tagada kvaliteetne elu maapiirkonnas ja teostada regionaalpoliitikat läbi haldusreformi. Ühise omavalitsuse loomise loogika on asumipõhine lähenemine, st.  meil on  asulad, millest igaühel on õigus jääda ellu ning sünergias arendada edasi maaelu. Ühinemise käigus ei lõhuta ühtegi hästi toimivat süsteemi ega teenust. Ühinenud omavalitsus on võrgustikupõhine omavalitsus, milles erinevad asulad toetavad üksteist.

Loodava omavalitsuse nimi on Järva vald

Volikogu liikmeid 21 ja üks valimisringkond

Üks valimisringkond sellepärast, et sellega ei tekitataks piirkondade vahelist konkurentsi ning tekiks ühtne piirkonna poliitika

Järva valda luuakse seitse teenusekeskust ja teeniduspunkt. Peetri keskuses hakkab tööle arendustöötaja, kes on vallavalitsuse liige ja vastutab piirkonna arengu eest. Peale selle tagatakse avalduste vastuvõtmine ja esmane nõustamine, maksete vastuvõtmine, rahvastikuregistri toimingud.

Loeti ette ka tutvustav kirjatükk ajaloost kus pikaajaline vallatöötaja tõi ära Roosna-Alliku taotluse ühineda Kareda vallaga. 

Elevust tekitas allkirjade kogumine erinevate teemapüstituste kohta kas ja kus suunas külad/vald liikuma peaks. Üheskoos nenditi ka seda, et valla tükeldamine külade kaupa ei ole otstarbekas ja kui liikuda ühinemiste käigus, siis nii väike kogukond peaks ühte hoidma.

Koosolekul osales 19 inimest, kes olid ära teinud ka korraliku kodutöö võrreldes Paide linna ja Järva valla ühinemislepinguid. Ühtlasi tänan Öötla mõisa kui Esna külaseltsimaja tublisid vöörustajaid kes olid katnud laua kuuma joogi ja suupistetega.

Rahvaküsitlus “Elanike arvamuse väljaselgitamine haldusüksuse piiride muutmise kohta Kareda valla Vodja, Öötla ja Esna külades” toimub 16 ja 17 oktoobril 2016.a Kareda vallamaja kella 9:00 kuni 17:00

Öötla mõisas toimus rahvakoosolek

Albu valla, Ambla valla, Imavere valla, Järva-Jaani valla, Kareda valla, Koeru valla ja Koigi valla ühinemislepingu projekti ja selle lisade avalikustamise esimene rahvakoosolek Kareda vallas toimus eile Öötla mõisas.

Küsimustele vastasid ja arutelus osalesid vallavolikogu esimees ja vallavanem, kohalolijaid kokku 13 inimest.

Lühidalt räägitust: Kevadel võeti vastu Haldusreformi seadus, kus on määratud kriteeriumid, millele omavalitsused peavad vastama peale 2017. aasta valimisi. Põhikriteerium on elanike arvu miinimum suurus 5000 elanikku. Omavalitused, mis ei vasta seaduses seatud kriteeriumitele sundliidetakse valitsuse otsusega ning neile ei rakenata ühinemise toetusi. Seaduses määratud eranditele Kareda vald ei vasta. Seega on meil kohustus ühineda.

Haldusreformi juures on oluline, et me kodanikena mõistaksime, mis on vald? Hea vald on see, mida endaga toimetulev kodanik ei märka. Sellises vallas on kvaliteetne elukeskkond, head koolid ja lasteaiad, toetus kodanikualgatusele ning abi saavad need, kes seda vajavad. See tähendab - hästi on täidetud seadusega pandud kohutused. Ühinemise aluseks saavad ja peavad olema omavalitsuse ülesanded.

Toimus ka arutelu mis on liitumise plussid ning miinused. Mille poolest erineb Järva valla ühinemisleping Paide ühinemislepingust. Otsiti ka koostöövõimalusi kuna kohalolijate arvamus oli, et miks mitte kaaluda võimalust Paide suunal liikuda. Tunti huvi kas vallavalitsusel on ka plaan B valmis kui juhtub, et riigikohtult tuleb lahend, et liitumine on vabatahtlik.

Plussid

Elanikele osutatavate teenuste kvaliteet paraneb ja valik laieneb. Ühine eelarve on suurem ja annab suuremad võimalused. On rohkem oma valdkonnas kompetentseid inimesi ning huvitavaid ja uuenduslikke mõtteid. Suurema üksuse hääl kostab kaugemale. Ehitustegevust on võimalik koordineerida suuremal territooriumil. Seniste erialdi tegutsenud omavalitsusüksute tegevuse koordineerimine. Suurem võimalus saada toetust rahvusvahelistes projektides. Vähenevad probleemid, mis on seotud ühe omavalitsusüksuse elanike poolt teise omavalitsusüksuse poolt osutatavate teenuste (kool, kultuurimaja, teed, õpilasliinid jne.) kasutamisega. Suureneb küsimuste ring, millest inimesed ja nende esindajad saavad otsustamisel osaleda. Suureneb teenuste kasutajate võimalus kaasa rääkida teenuse kvaliteedi ja osutamise tingimuste osas.

Miinused

Inimesed umbusaldavad valdade ühendamist, kuna kardavad, et riigil on selle osas mingi tagamõte. Inimeste hirm uuenduste, uute ametnikega harjumise ees. Ääremaade elanikud kardavad nende olukorra halvenemist, kuna otsustajate enamus elab keskuses. Iga muudatus toob kaasa endaga kulutusi ja segadust. Teenused jäävad elanikest kaugemale. Riigi toetus omavalitsustele kokkuvõttes väheneb. Ühe piirkonna elanike esindajate hääled omandavad otsustamisel väiksema kaalu. Ametikohtade arvu vähenemine. Elanikkonna koondumine keskustesse. Maakonna tasemel väheneb otsustamisel häälte arv.

Palju õnne Kareda vald 25

 Elul ei ole lugu,

elu on loomine.

Kas on nii, et me saame
kõik, mida soovime?

Kas on nii, et me saame
kõik nagu pälvime?

Kas on nii, et meid tabab
kõik, mida väldime?

Aeg,  sina üürikene
ja üllatuslooline –

elu ei ole lugu,
vaid lootus ja loomine.

Hea vallarahvas, head külalised!

Alustasin luuletaja Doris Kareva ridadega, millega ta vastas küsimusele oma elulooraamatu ilmumise kohta. Taasiseseisvunud Eestis 25. sünnipäeva tähistava Kareda valla loos on käimas ühe olulise peatüki kirjutamine. See ei tähenda, et teised peatükid oleksid vähem või rohkem tähtsamad.

Kui nii mõnegi Järvamaa omavalitsuse jaoks jääb 2016. aastal tähistatav 25. loomise aastapäev viimaseks eraldi omavalitsusena ning järgmisel aastal algab uus ajajärk, siis Kareda valla rahvas saab valla loomise aastapäeva soovi korral meeles pidada veel korra. On ju selleks ajaks ilmselt ühinenud Järva valla esimesed valimised alles 15. oktoobril.

See on tulevik. Laseme tal tulla õigel ajal.

Räägime sellest, mis on tähtis praegu. Aasta alguses oli Kareda vallas täpselt 600 elanikku. Praeguseks on neid veelgi vähem. Rahvaarvust sõltub palju. Sõltub sõltumata sellest, kui suures omavalitsuses siinkandi rahvas elab.

Exceli tabeleid joonistada on lihtne. Palju keerulisem on selle juures meeles pidada, et ka Eesti riik on väike ning ainult numbritest lähtudes ei peaks meil olema pooltki sellest, mis on meist palju suurematel ja rahvarohkematel riikidel. Ometi võtame me neid eeskujuks. Kas võtame hammustada liiga suure tüki?

President Lennart Meri on öelnud, et Eesti riik on väike ja kallis. Rahakotile ja südamele. Ma julgen sama väita Kareda valla kohta -  väike, aga südamele kindlasti kallis.

Väiksusel on oma eelised, samuti suurusel. Eks see olegi vaatenurkade küsimus. Iidne ja uudne Kareda on oma pika ajaloo jooksul kogenud mõlemat. Ja tänu kirja pandud loole, teame me, et aastal 1212 oli Kareda Läti Henriku kroonika järgi Järvamaa tähtsamate keskuste üle. Vaadates kaarte, siis jooksevad teed päikesekiirtena keskusse kokku...

Sellist vaimuvalgust on siinne kant jaganud aastasadade jooksul ja minu nägemust mööda on see valdkond, mille üle võiksime uhkemad olla ja seda paremini väärtustada. Väärtustamine ei tähenda ainult muuseumit ja raamatuid, vaid ka väärtuse andmist. Me võiksime olla julgemad pärandi taaselustamisel sel moel, et see kohalikele tegutsemist ja miks ka mitte- tulu tooks. Ma ei leia, et see vähendaks pärandi väärtust, kui see jõuab rohkemate inimesteni ning need inimesed, kes selle tutvustamise taga on, saavad ka töö eest tasu.

See on võimalus, mida oleme seni ehk vähe kasutanud, kuid milles on potentsiaali. Või ootame kedagi väljastpoolt, kes teeks seda meie eest ja vangutaks pead, et kuidas te küll ise ei märganud?

Kuidas on, kas olete suutnud kaasa mõelda ja oskate ehk ise välja pakkuda?

Kui alustame varasemast ajast, siis võime võtta Heinrich Stahli ja tema eesti keele grammatika. Jaa, mälestustahvel on, aga tegevus? Näiteid, kuidas kirjalikku pärandit hoiavad elus tegevused pole vaja kaugelt otsida  - äsjane Kalju Lepiku luulevõistlus Koerus või Tammsaare muuseumis toimuv kirjandite kirjutamise konkurss.

Meil on 2004. aastast lipuväljak, mis peaks aitama meil meeles pidada perekond Beermanni ja Eesti lipu sünnilugu. Hästi. Meie ise teame seda kõike, aga mida saaksime teha, et ka teised teaks, miks me kooliaasta algust just sellel lipuväljakul alustame?

Meil on Ataste seminar ja tema lugu. See lugu on praegu ainult kirjasõnas. Miks ei võiks ka Ataste lugu edasi elada? Ma ei pea silmas seda, et hakkame siin kohe õpetajaid koolitama, aga kui seda kirjasõna lähemalt uuriksime, tekivad kindlasti mõned ideed, kuidas....

Lisame siia Eesti kõrgemate maakirikute hulka kuuluva Järva Peetri kiriku koos kirikaias oleva pärandiga, Järvamaal esimesena taastatud vabadussõja ausamba Müüsleris, Öötla mõisa omanäolisuse ja see võimalike heade ideede hulk on veelgi suurem.

Näete, kui palju võimalusi.... Need on vaid mõned näited, kuidas luua siinkandi lugu, et elu võiks edasi minna.

Mul on hea meel, et „Naabriplika“ jätkuvalt siinkandis edasi tegutseb. Et me seda soovime, sest see loob uuema aja lugu. Te ilmselt ei kujuta ette, kui paljud inimesed tulevad siiakanti lihtsalt selleks, et veenduda oma silmaga – see küla ja bussipeatus on päriselt olemas. See vallamaja ja need ruumid on päriselt olemas.

Ma soovin, et õige pea oskaksid inimesed siinkandist otsida ka filmide ja raamatute loomispaiku. Uus peatükk Kareda valla filmilukku ootab kirjutamist – pealkirjaks „Tõde ja õigus“, film, mille kohta pealinnas on ootused väga kõrged – seda pannakse samale pulgale Elmo Nüganeni „Nimedega marmortahvlil“. Muide, meeskond on osaliselt sama, kes tegi „Mandariine“. Nii et siis Esna vana vallamajas selgub tõde ja õigus ning Juss ja Krõõt leiavad filmis viimse puhkepaiga meie mail. Tegelikult on see uskumatu. Uskumatult tore.

Nagu seegi, et just meie Järva Peetri kirikuõpetaja  õnnistas sisse Paide Püha Risti kiriku, pärast kiriku valmimist.

Meil on palju uskumatult toredat. Sest meil on palju uskumatult toredaid inimesi. Just seda on mulle need neli aastat vallavanemana õpetanud. Mul on hea meel, et osale neist saan ma üle anda täna teiepoolse tänu ja tunnustuse.

Ma leian, et tunnustamine on väga oluline. Kuigi enamus tunnustatutest rõhutab, et nad ei tee seda ju kiituse pärast, on see siiski meeldiv ja mis seal salata – sageli ka motiveerivaks jõuks. Et on märgatud. See on märk, et see, mida tehakse, on ka teiste jaoks oluline ja väärtustlik.

Seda  enam on see oluline väikses kogukonnas, kus väga palju sõltub ühisest tegutsemisest, inimestest, kes tahavad ja suudavad teisi kaasata või pingutavad ka siis, kui paljud on valmis käega lööma.

Ma olen viies Kareda vallavanem. Minu eelkäijateks on, Üllar Vahtramäe, Aare Uleksin, Ülo Ansberg ja Triin Pobbol. 1990 ndatest teavad elukogenumad meist meenutada, kuidas olime äsja seljad ida poole keeranud ning ajus ununes vene keel, kuidas vald pulbitses maakonna ja pealinna tähtsatest asjameestest, kes näitasid kaardil uut Tallinna-Tartu maanteed, mis valmib hiljemalt 15 aasta pärast ja kuidas siis ministeeriumid ja riigiametid maakondadesse tulevad. Maantee on ikka valdavalt samas kohas ja riigiametidki kenasti Tallinnas. Mõningate erandite – tee on mõnevõrra laiem, sõita saab kiiremini ja osa ameteid ja üks ministeerium on tõesti Tallinnast ära kolitud. Progress seegi.

Me ei tea, mis toob tulevik nimega haldusreform, aga tundub, et sellega saab riik hakkama enne kui kiire teega Tallinna ja Mäo vahel, mis praeguste plaanide järgi peaks valmima aastaks 2025. Kareda arengukava aastani 2025 on samuti kirjas. Need pole tühjad lubadused – need on olnud meie ühised soovid, meie ühine kokkulepe ja valitud suund. Seal on kirjas me püüdlused, mis teisalt tähendavad kohust ja kodanikujulgust öelda, kui need ei tundu tegelikkuses tõenäolised.

Mis saab Karedast kui paikkonnast, see on selle, aga eelkõige järgnevate aastate küsimus. See on küsimus mitte niivõrd vallavalitsusele, ametnikele ja volikogule vaid vallarahvale endile – sellele ligi 600le inimesele.

On oluline teadvustada, et kogukond ongi see, kes elavad meie külas. Nad on meie naabrid, naabrite naabrid. Kas me teame, kes seal elavad? Kas oleme omavahel tuttavad? Kes on need, kes puhkavad siin suvel ja kes need, kes trotsivad ja naudivad talve?

Kui väga tahta, siis on võimalik teha ka näiliselt võimatut ja pöörata positiivseks senine langustrend rahvaarvus. Näiteid selle kohta leiab ka Järvamaa omavalitsuste seast.

See on ka võimalus päästa paljude jaoks eluliselt tähtsad teenused – lasteaed, kool, sotsiaalabi, kauplus, ühistranspordiühendused ja muudki.

Vanasõnagi ütleb, et taime, mis juba kasvab ja vilja kannab, tuleb kindlasti kasta. Seega, uute algatuste kõrval peab jätkuma tähelepanu ja aega ka sellele, millele on juba alus pandud. See on mõnus elukeskkond. See on see taim, mida peame kastma ja mille eest hoolitsema: täiendama ja korrastama vaba aja veetmise võimalusi, sportimistingimusi, hooldama teid, rajama elamispindasid. Jah, ka viimast, sest isegi kui meil on pakkuda tööd, on praegu tõsine puudus elamiskohtadest.

Töökohtade loomine annab jällegi võimaluse elanike arvu kasvuks ja teistegi võimaluste paranemiseks. On äärmiselt oluline, et võtaksime ise vastutuse OMA loo loomise ja kirja paneku eest. Sest kui seda loovad ja kirjutavad teised, siis teevad nad seda enda eelistustest lähtuvalt. Oma nägemust aluseks võttes. Ja see võib, aga ei pruugi meie nägemusega klappida.

Ümberkorralduste alustamisel peame endale selgelt aru andma sellest, miks me seda teeme. Me vajame üksmeelt eesmärkide seadmisel ja koostöövalmidust kavandatu elluviimisel. Eestvedajatel tuleb protsessi käigust tunnistada nii õnnestumisi kui ka ebaõnnestumisi. Õppida tuleb ja on neist mõlemast.

Kareda Vallavolikogu kõiki koosseise on läbinud teadmine, et kool ja haridus on omavalitsuse alus. Selle teadmise nimel on palju selgitustööd tehtud, vaieldud. Mitmed negatiivsed prognoosid ei ole paika pidanud – valla kool tegutseb ja otsib uut nišši. Tõsi, need otsingud käivad juba mitmendat aastat.

Ometi on põhjust rahuloluks. Koolis alustas 1. septembril õppetööd 29 ja lasteaias 21 last. Ma olen õnnelik selle üle, et kõikidele Kareda valla lastele on nende vanemate soovi korral kooli-ja lasteaiakoht tagatud.

Kool on kogukonna püsima jäämise alus ja täna saan öelda, et see alus on kindlatel jalgadel. Selle üle on põhjust rõõmustada, nagu sellegi üle, et meil on kodu, meil on tööandjad ja töökohad, et meil on võimalus olla siin ja praegu – sel suurepärasel maal. Et meil on vabadus ja võimalused koos kaasnevate kohustuste ja vastutusega, sest kuidas siis teisiti?

Ilusat pidupäeva soovides lõpetan oma kõne taas ridadega Doris Karevalt.

Kas siis on vabadus, kui kõike võib?
Või hoopis siis, kui midagi ei pruugi?

Kas tõde on see, mida teavad kõik?
Või mida keegi lahti eal ei muugi?

Järva valla ühinemisleping purgis

Järva valla ühinemisleping purgis kui kasutada filmiseltskonna kõnepruuki. 7.09.2016.a kohtusid taas seitsme valla volitatud isikud, et anda viimane lihv ühinemislepingule ja täpsustada üle ajakava. Avasõnad ja töömeeleolu soovis ühinemis läbirääkimiste seltskonnale  Paavel Koossaarev  ehk Esna vallavanem kes korrus kõrgemal talletas oma valla ajalugu „Naabriplika“ seriaali tarbeks.

Töökoosolek algas sotsiaalvaldkonna, vallamajanduse ja finantsvaldkonna töörühmade ettekannetest mida kandsid ette töörühmajuhid. Koosolnud esitasid täpsustavaid küsimusi ja toimus arutelu. Valdkondlike töörühmade töö eesmärgiks oli võimalikult täpselt omad teemad lahti kirjutada ühinemislepingusse konsensulikkuse alusel.

Käsitleti ka rahandusministeeriumi soovitusi: 2016. a eelarvestrateegia võiks hõlmata 5 eelseisvat aastat (2017-2021), siis ei peaks 2017. aasta 15. oktoobriks uut strateegiat tegema. Uuendama peaks vaid 2015 ja 2016 aasta andmeid.

Samuti oleks mõistlik strateegias kavandada investeeringud, mis saavad olema hiljem  ühinemislepingus. Kui ühinemislepingus on 2018. a kohta investeering, mida ühegi KOVi arengukavas või eelarvestrateegias ei ole, ei saa selle projekti jaoks enne ühinenud KOVi arengukava vastuvõtmist toetust taotleda (vt riigieelarve seadus § 50 lg 4 punkt 1).

Planeeritud oli ka arutelu uue valla juriidilise aadressi määramiseks ja selles punktis tekkis elav diskusioon. Nenditi ühiselt, et vallamaja asukoht pole peamine vaid oluline on keskenduda teeninduskeskuste kompetentsi väljaarendusse. Kodanik peab saama oma esmamuredele lahenduse praegustest vallamajadest ehk tulevastest teeninduskeskustest. Asukohana oli laual kolm potensiaalset kohta Järva-Jaani, Koeru ja Peetri. Koosoleku lõpul jäi lauale Järva-Jaani ja Koeru ning omavalitsused viivad informatsiooni volikogudesse ja kooskõlastavad oma eelistuse.

Teemades käsitleti ka avalikustamist: Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse (ETHS) § 9¹ lg 4 sätestab, et ühinemisleping ja selle lisad pannakse avalikkusele tutvumiseks välja, tagades avalikkusele nimetatud dokumentidega tutvumise võimaluse ning määrates ettepanekute ja vastuväidete esitamise tähtaja, mis ei või olla lühem kui kolm nädalat väljapaneku algusest arvates.

Täna sai joone alla, ühinemislepingu lõpliku variandi kooskõlastamine ja lepiti kokku alljärgnevates tegevustes.

• Septembrikuu jooksul volikogud, ühinemislepingu suunamine avalikustamisele (kõik omavalitsused avaldavad ühinemislepingu oma valla koduleheküljel) .
• Koostatakse  ühine ÜHINEMISLEHT
• Avalikustamine 3.10 – 24.10.2016. (kui kõik jõuavad volikogud läbi viia selleks ajaks). Avalikustamise ajal rahvakoosolekud (iga omavalitsus määrab oma piirkonnas ise kus toimuvad)
• Ettepanekute tegemise aeg 26.10.2016 kell 12. Ettepanekud läbi arutada juhtkomisjonis, leida kompromissid. Ühinemisettepanekute läbiviimise kohta koostatakse volikogudes kinnitatav õiend.
• Rahvaküsitlus: 9-11 või 18-20 november. Kõikides KOVides üheaegselt. Vallavolikogud peavad kinnitama küsitluspunktide asukohad, küsitluse aja , moodustama komisjonid. (vt https://www.riigiteataja.ee/akt/129072016012)
• VOLIKOGU NOVEMBRIS- küsitlustulemuste kinnitamine, muudatusettepanekute läbivaatamise kinnitamine, ühinemislepingu II lugemine
• VOLIKOGU DETSEMBRIS- haldusterritoriaalse muudatuse taotlemise otsus, ühinemislepingu kinnitamise otsus.

Välikäimla hea idee, teostus ...

Väikses kohas, kus igapäevaelu ei ilmesta olulised muutused, tekitas Esna bussipeatuse kõrvale püstitatud välikäimla paraja furoori. Välikäimlal on erinevaid nimetusi: kemmerg, väljakäigukoht, peldik. Seal käivad inimesed oma erinevaid vajadusi rahuldamas. Esnas elab täna rahvastikuregistri andmetel 54 elanikku ja asula ise on tekkinud Türi – Tamsalu raudtee äärde koos kitsarööpmelise raudtee rajamisega. Raudtee toimis aastatel 1920 – 1972. Kareda vallal on hea meel, et seriaali „Naabriplika“ filmivõtete paikades on tekkinud avalik huvi ja mitte ainult valda vaid ka kogu Järvamaad külastavad tänu sellele turistid üle Eesti. Ise olen seda nimetanud edukaks regionaalpoliitiliseks projektiks.

Ehitise üle on avaldatud nii positiivseid kui ka negatiivseid arvamusi. Ka vallas on käidud ja küsitud otse: „Kuidas teie, nii kõrgel positsioonil olev isik, laskusite nii madalale ja andsite korralduse välikäimla antud kohast likvideerida?“. Või ajakirjanduses levinud arvamus: „Eks Kareda vallavõimud andsid lehe kaudu karmi ultimaatumi: miljöösse sobimatu ja kooskõlastamata putka peab kaduma.“

Ajakirjandusel on suur võim, mida nad isegi kinnitavad, sest peale uudiste avaldamist Postimehes ja Järva Teatajas kadus omaalgatuslik ehitis sama ootamatult kui tekkis.

Kinnitan tänasel hetkel, et endalegi on see lugu üllatusterohke ja just inimeste mõtte- ning käitumisviiside taustal, kuidas küsimusele lähenetakse. Kuna oma tegevustes pean lähtuma teatud reeglitest ning kui mulle ka täna helistab ajakirjanik ja küsib kommentaari,  kuidas te suhtute sellise ehitise püstitamisega, siis ma oma vastust ei muudaks. Ükskõik, kes tahab mingit rajatist teekaitsevööndisse või kellegi teise kinnistule paigaldada, tuleb enne tööde teostamist saada maaomanikelt kooskõlastus. Antud juhul siis maanteametilt. Antud piirkonnas Kareda vallale kuuluvat maad ei asu. Käimla ehitajale ei ole antud korraldust käimla kõrvaldada vaid teda on teavitatud vajadusest tegevus kooskõlastada maanteeametiga. Siiski otsustas omanik käimla ära viia. Selliseid korraldusi ei anta ajalehe kaudu.

Idee on igati kiiduväärt. Mulle meeldivad inimesed, kes on ettevõtlikud ning kelle algatusvõime paneb teisi ahhetama. Käies hiljem kohapeal asja uudistamas, võin öelda: „vägev värk“. Valmistatud ehitis on tõeline käsitöö ja meistrimees on näinud vaeva ka esteetilise välisilme loomisel. Müts maha sinu ees, Väino, kes sa hoolid oma kodust ja ümbritsevast. Minult on küsitud viimaste päevade jooksul üsna tihti, kuhu see välikäimla sai, äkki tahaks omanik selle ära müüa. Äriidee – kui on nõudlus, tuleb tekitada pakkumine. Eks valla huvigi oleks, et Esna areneks ja kes veel kui kohalikud tunnetavad kõige paremini  kohalikke muresid ja kitsaskohti. Vald - see on ju meie ühine kodu, kus me kõik koos tahame elada ja koostöös peitub jõud. Kolm kevadet on Esnas toimunud „Naabriplika“ kevadlaat, mis aasta-aastalt on kasvanud. Jätkuks meil tarkust arendada väikest maalilist Esna küla ja loodan, et kõik panustavad järgmisse ühisüritusse.

Maanteeamet mängib rahva taluvuspiiril

Maanteeamet (edaspidi MNT) teatas ajakirjanduse kaudu, et 01. oktoobrist k.a alustab tegevust MNT tsentraalne eksamikeskus.  Selguse huvides kordan üle olulisema: jaanuarist 2017 saab mootorratta ja sõiduautojuhi sõidueksameid teha vaid Tallinnas, Tartus, Pärnus, Rakveres, Viljandis, Jõhvis, Kuresssaares ja Kärdlas ja jaanuarist 2018.a kaob vastav võimalus Viljandist ning Jõhvist.

Loomulikult on igal ametil õigus teha oma töös muudatusi lähtudes oma strateegiast, mille on kujundanud omanik ehk Eesti Vabariik. Eeldatavasti rahva huve silmas pidades.  Kahtlemata mõjutab maanteeameti otsus edaspidi järvamaalase elu, aga ka nende elu, kes on käinud just Paides või mujal väiksemas linnas oma riiklikku sõidueksamit sooritamas (põhjendusega, et siin on järjekorrad lühemad kui Tallinnas).

Jõuamegi asja tuumani. Muudatuse eesmärk on maanteeameti väljastatud pressiteate kohaselt„tõsta eksamineerimise kvaliteeti, ühtlustada ootejärjekordi ning vähendada korruptsiooniriski“. Oma pikaajalisele juhtimiskogemusele tuginedes väidan, et viidatud probleemide põhjuseks on töötajate motivatsioonipuudus ja asutuse pidev ümberstruktureerimine.

Nagu ka väide, et teenuse osutamist tuleb piirata kuna vohab korruptsioon. Ma ei ole küll näinud, et korruptsioonikahtluse alla sattunud ministrite tõttu suletaks ministeeriumeid.

Olen liiklusohutuse valdkonnaga seotud olnud ligi paarkümmend aastat, täiendanud oma teadmisi sel teemal Tallinna Ülikoolis ja julgen väita, et eksamineerimise kvaliteeti ei tõsta küll kuidagi see, kui õpe toimub ühes ja eksamineerimine teises keskkonnas.

Nagu näeme – tuleks järvalasel (Paidet lähtekohaks võttes) sõita eksami sooritamiseks umbes tund aega. Kui on soov enne sõidueksami sooritamist veel võõra linna liiklusega kohaneda, tuleb ette võtta ka sõidutunnid. Sõita see kaks korda ligi 100 kilomeetrit mitu korda.  Kas siis kolm korda bussidega ümber istudes või kelleltki lubade ja autoga inimeselt abi paludes, kes selleks vaba päeva peab võtma.

Paide kogemuse põhjal teame, et Tallinnas õppinu ei tee reeglina meie maakonnakeskuses sõidueksamit ära, kui nad ei ole eelnevalt Paides sõidukogemust saanud.

Kui probleem on selles, et Paides eksami tegija ei oska Tallinnas, Tartus või Pärnus liigelda, siis eksamit teeb ta ju ikkagi ühes linnas ja täielikku garantiid kõikide linnade läbimisoskuse kohta ei saa anda. Pealegi, see tuleb aja ja selle jooksul omandatud kogemusega.

Kui probleem on selles, et väiksemates kohtades kukub eksamitel inimesi liiga vähe läbi, siis jah, läbikukkujaid on ilmselt rohkem ja korduseksameist laekub riigile rohkem raha. Aga võib-olla on hoopis lubadeta sõitjaid rohkem, sest pärast neljandat katset lüüakse käega – inimese rahakott pole ju ka põhjatu.

Ja võib-olla on eksaminandide paremad sooritused seotud hoopis tasakaalukate ja tublide sõiduõpetajate tööga?

Millest on vähe räägitud, on eksamineerijate töötasu, mis on juba aastaid allpool vabariigi keskmisest: korraliku töötasu puudumine on tegelik põhjus, miks pole kvalifitseeritud tööjõudu – spetsialistid leiavad rakendust mujal. 

Siinkohal pean kiitma Paide eksamineerijaid, kes käivad üle vabariigi teistes linnades abiks sõidueksameid vastu võtmas.

Riigis käib täistuuridel haldusreform ja selle raames on regionaalminister välja käinud idee

kaotada maavalitsused ja jagada riik neljaks regioonikeskuseks. Kuigi valitsus ega riigikogu ei ole veel vastavasisulist otsust vastu võtnud, on seda teinud maanteeamet, kes pressiteates kuulutab: „neljas regioonikeskuses – Tallinn, Rakvere, Pärnu, Tartu“.

Baranka moodi tühjaks jääva Eestimaa keskel elades hakkab üha enam tunduma, et regionaalpoliitika on tänases Eestis vaid sõnakõlks. Maavalla juhina tunnetan seda igapäevaselt. Kahju, et ametkonnad ja ametnikud on nii enesekesksed ning võõrdunud elust väljaspool suuri linnu.

Iga päev tuleb uudiseid, kuidas kuskil väikevallas, paari tuhande elanikuga alevikus või väikelinnas suleb uksed postkontor, kaovad kaugbussi-või maakondlikud liinid, tsentraliseeritakse pääste- või muud riigile kuuluvat ametit. Alati on eesmärk ilus: tõsta teenuse kvaliteeti ja ikka rahva huvides.  Millise rahva? Linnarahva ilmselt.

Selleks, et see regionaalpoliitika ei meenutaks koera saba tükkhaaval raiumist võiks riigi tasandil vastu võtta otsuse, et elada tohibki ainult linnades. Pole inimesi, pole kulutusi, pole probleemi.

Ometi peaks riik see kuuluma rahvale ja riigiamet(niku)d teenima rahvast, mitte vastupidi.

Kui tsiteerida MNT peadirektorit, siis „eksamite tegemine ei ole igaühele kohustus, see on vaba soov ja tahe“, siis see võibki olla nii, kui igapäevategemised linnast kaugemale ei vii. Maal elava inimese jaoks on mootorratta ja sõiduauto kasutamine eluliselt vajalik, et enda ja pere igapäevatoimingud tehtud saaks. On see siis sõit tööle, kooli, postkontorisse, poodi, riigiasutusse.

Ka väikestes külades elavad lapsed käivad koolis ja huvialaringides, kuigi need asuvad kümnete kilomeetrite kaugusel ja buss sõidab kolm korda päevas.

Juba praegu sõidab osa inimesi Albus perearsti juurde Paidesse ehk 40 kilomeetri kaugusele. Peagi jõustuv tervishoiureform koondab kõik perearstid Järvamaal kolme keskustesse, mis märkimisväärse hulga inimeste jaoks tähendabki kolmveerandtunnist autosõitu. 

Kui ka sõidueksamid kolivad suurematesse linnadesse, peaksin mina õpilasena mõistlikuks kasutada ka sealse linna autokooli teenuseid. Vaadates statistikaameti koostatud statistikat järvalase netotöötasust, siis see on vahemikus 500-700 eurot. Suur osa on miinimumpalgalised, kelle jaoks ainuüksi lubade taotlemine muutub luksuseks.  Ka praegu kasutab märkimisväärne osa õpilastest osamakse teenust, sest korraga kogu summat välja käia lihtsalt ei ole.

Olenemata sõidueksami sooritamise kohast, jääb see ka peale tsentraliseerimist subjektiivseks hinnanguks õpilase suhtes. Kas keegi on analüüsinud, kui palju nendest, kes on sooritanud eksami väikelinnades on hiljem sooritanud rikkumisi või kas nad ikka satuvad sagedamini õnnetustesse, kui närvilistes suurlinnades «napilt» läbi saanud õpilased?

Seega – järjekordne struktuurimuudatus, mis kaotab töötava süsteemi. Selle asemel tekib võrrand, kus küsimusi on rohkem kui vastuseid.

Pigem muutub tsentraliseerides eksamisüsteem veelgi läbipaistmatuks, sest kui praegu on  sõiduõpetajal õigus sõidueksami sooritamise ajal kaasa sõita, siis tulevikus ei ole õpetajal sellist võimalust just vahemaa ja ajalise resurssi tõttu.

Võib-olla maanteeamet kardab, et mõne liiklusõpetaja kvalifikatsioon on kõrgem kui eksamineerija oma?

Ometi on ju MNT ja autokoolide eesmärk on ühine: liikluskasvatuse ja sellest tuleneva liiklusohutuse tagamine.  Eraldi teema on eksamibüroode lahtiolekuajad, mida hakatakse lühendama. Mõeldes kutselistele juhtidele, kes iga viie aasta järel peavad ametikoolituse tunnistust büroos vahetamas käima ja taotluse sisse andma isiklikult, on see võrdlemisi lühinägelik. Olgem kenad tehkem enne töötavad e-lahendused valmis ja siis mõelgem tsentraliseerimisele.

Maanteeamet on autokoolidele tunnistanud, et eksamiautode ost ja kaamerate paigaldamine eksamiautodele pole ennast õigustanud. Millal selle asemel tulevad kaamerad ehk mootorratastele?  Erasektor ei saa nii käituda täna nii, homme teisiti. Klient tahab ettevõtjalt konkreetseid vastuseid, mitte häma.

Kui eesmärgiks on kokkuhoid, siis tahaksin näha ka majanduslikku arvestust, palju see ümberkorraldus riigile maksma läheb. Lisaks puudub meedias esitletud plaanil ka hinnalipik – palju need muudatused riigile maksma lähevad? Tahaks ka näha milline on mõju piirkondadele kust kaovad töökohad ning sellega koos ka nende tänaste töötajate perekonnad.

Kas siis on nii raske tunnistada, et riik ei saa sõidueksami korraldamisega hakkama ja teha ettepanek anda valdkond üle erasektorile. See poleks midagi uut Põhjamaades, mis on meile paljus eeskujuks ja mille mudeleid oleme altid üle võtma.

Kui maanteeameti peadirektor tunnistas Rapla ARK eksamiosakonna sulgemisel, et kommunikatsiooniga jäädi veidi hätta, siis kas nüüd, kui sõidueksamite vastuvõtt on kavas kaotada pooltes maakondades on kommunikatsioon kõrgemal tasemel?

Kas tõesti on maavalitsused kui riigi esindajad andnud sellisele ümberkorraldusele rohelise tee? Igal juhul ei rääkinud selelst plaanist midagi maanteeameti esindajad siis, kui käisid kohtumisel autokoolidega, otsusele pole toetust ka Eesti Autokoolide liidust.

Kui kaua sellised eksperimendid rahva taluvuspiiri otsimisel käivad?

Otsuseid nendes küsimustes tuleb langetada kaalutletult, võttes arvesse mõju maapiirkonnale ja pidades silmas nii teenuste kättesaadavust kui ka mõju inimeste elukvaliteedile. Kõiki teenuseid, mida pakub ametnik kohapeal, ei saa asendada internetiteenusega. Seda eriti olukorras, kus internetiühendust jätkuvalt kõikjal Eestis ei ole ning teenused on veel loomisel.