Palju õnne Kareda vald 25

 Elul ei ole lugu,

elu on loomine.

Kas on nii, et me saame
kõik, mida soovime?

Kas on nii, et me saame
kõik nagu pälvime?

Kas on nii, et meid tabab
kõik, mida väldime?

Aeg,  sina üürikene
ja üllatuslooline –

elu ei ole lugu,
vaid lootus ja loomine.

Hea vallarahvas, head külalised!

Alustasin luuletaja Doris Kareva ridadega, millega ta vastas küsimusele oma elulooraamatu ilmumise kohta. Taasiseseisvunud Eestis 25. sünnipäeva tähistava Kareda valla loos on käimas ühe olulise peatüki kirjutamine. See ei tähenda, et teised peatükid oleksid vähem või rohkem tähtsamad.

Kui nii mõnegi Järvamaa omavalitsuse jaoks jääb 2016. aastal tähistatav 25. loomise aastapäev viimaseks eraldi omavalitsusena ning järgmisel aastal algab uus ajajärk, siis Kareda valla rahvas saab valla loomise aastapäeva soovi korral meeles pidada veel korra. On ju selleks ajaks ilmselt ühinenud Järva valla esimesed valimised alles 15. oktoobril.

See on tulevik. Laseme tal tulla õigel ajal.

Räägime sellest, mis on tähtis praegu. Aasta alguses oli Kareda vallas täpselt 600 elanikku. Praeguseks on neid veelgi vähem. Rahvaarvust sõltub palju. Sõltub sõltumata sellest, kui suures omavalitsuses siinkandi rahvas elab.

Exceli tabeleid joonistada on lihtne. Palju keerulisem on selle juures meeles pidada, et ka Eesti riik on väike ning ainult numbritest lähtudes ei peaks meil olema pooltki sellest, mis on meist palju suurematel ja rahvarohkematel riikidel. Ometi võtame me neid eeskujuks. Kas võtame hammustada liiga suure tüki?

President Lennart Meri on öelnud, et Eesti riik on väike ja kallis. Rahakotile ja südamele. Ma julgen sama väita Kareda valla kohta -  väike, aga südamele kindlasti kallis.

Väiksusel on oma eelised, samuti suurusel. Eks see olegi vaatenurkade küsimus. Iidne ja uudne Kareda on oma pika ajaloo jooksul kogenud mõlemat. Ja tänu kirja pandud loole, teame me, et aastal 1212 oli Kareda Läti Henriku kroonika järgi Järvamaa tähtsamate keskuste üle. Vaadates kaarte, siis jooksevad teed päikesekiirtena keskusse kokku...

Sellist vaimuvalgust on siinne kant jaganud aastasadade jooksul ja minu nägemust mööda on see valdkond, mille üle võiksime uhkemad olla ja seda paremini väärtustada. Väärtustamine ei tähenda ainult muuseumit ja raamatuid, vaid ka väärtuse andmist. Me võiksime olla julgemad pärandi taaselustamisel sel moel, et see kohalikele tegutsemist ja miks ka mitte- tulu tooks. Ma ei leia, et see vähendaks pärandi väärtust, kui see jõuab rohkemate inimesteni ning need inimesed, kes selle tutvustamise taga on, saavad ka töö eest tasu.

See on võimalus, mida oleme seni ehk vähe kasutanud, kuid milles on potentsiaali. Või ootame kedagi väljastpoolt, kes teeks seda meie eest ja vangutaks pead, et kuidas te küll ise ei märganud?

Kuidas on, kas olete suutnud kaasa mõelda ja oskate ehk ise välja pakkuda?

Kui alustame varasemast ajast, siis võime võtta Heinrich Stahli ja tema eesti keele grammatika. Jaa, mälestustahvel on, aga tegevus? Näiteid, kuidas kirjalikku pärandit hoiavad elus tegevused pole vaja kaugelt otsida  - äsjane Kalju Lepiku luulevõistlus Koerus või Tammsaare muuseumis toimuv kirjandite kirjutamise konkurss.

Meil on 2004. aastast lipuväljak, mis peaks aitama meil meeles pidada perekond Beermanni ja Eesti lipu sünnilugu. Hästi. Meie ise teame seda kõike, aga mida saaksime teha, et ka teised teaks, miks me kooliaasta algust just sellel lipuväljakul alustame?

Meil on Ataste seminar ja tema lugu. See lugu on praegu ainult kirjasõnas. Miks ei võiks ka Ataste lugu edasi elada? Ma ei pea silmas seda, et hakkame siin kohe õpetajaid koolitama, aga kui seda kirjasõna lähemalt uuriksime, tekivad kindlasti mõned ideed, kuidas....

Lisame siia Eesti kõrgemate maakirikute hulka kuuluva Järva Peetri kiriku koos kirikaias oleva pärandiga, Järvamaal esimesena taastatud vabadussõja ausamba Müüsleris, Öötla mõisa omanäolisuse ja see võimalike heade ideede hulk on veelgi suurem.

Näete, kui palju võimalusi.... Need on vaid mõned näited, kuidas luua siinkandi lugu, et elu võiks edasi minna.

Mul on hea meel, et „Naabriplika“ jätkuvalt siinkandis edasi tegutseb. Et me seda soovime, sest see loob uuema aja lugu. Te ilmselt ei kujuta ette, kui paljud inimesed tulevad siiakanti lihtsalt selleks, et veenduda oma silmaga – see küla ja bussipeatus on päriselt olemas. See vallamaja ja need ruumid on päriselt olemas.

Ma soovin, et õige pea oskaksid inimesed siinkandist otsida ka filmide ja raamatute loomispaiku. Uus peatükk Kareda valla filmilukku ootab kirjutamist – pealkirjaks „Tõde ja õigus“, film, mille kohta pealinnas on ootused väga kõrged – seda pannakse samale pulgale Elmo Nüganeni „Nimedega marmortahvlil“. Muide, meeskond on osaliselt sama, kes tegi „Mandariine“. Nii et siis Esna vana vallamajas selgub tõde ja õigus ning Juss ja Krõõt leiavad filmis viimse puhkepaiga meie mail. Tegelikult on see uskumatu. Uskumatult tore.

Nagu seegi, et just meie Järva Peetri kirikuõpetaja  õnnistas sisse Paide Püha Risti kiriku, pärast kiriku valmimist.

Meil on palju uskumatult toredat. Sest meil on palju uskumatult toredaid inimesi. Just seda on mulle need neli aastat vallavanemana õpetanud. Mul on hea meel, et osale neist saan ma üle anda täna teiepoolse tänu ja tunnustuse.

Ma leian, et tunnustamine on väga oluline. Kuigi enamus tunnustatutest rõhutab, et nad ei tee seda ju kiituse pärast, on see siiski meeldiv ja mis seal salata – sageli ka motiveerivaks jõuks. Et on märgatud. See on märk, et see, mida tehakse, on ka teiste jaoks oluline ja väärtustlik.

Seda  enam on see oluline väikses kogukonnas, kus väga palju sõltub ühisest tegutsemisest, inimestest, kes tahavad ja suudavad teisi kaasata või pingutavad ka siis, kui paljud on valmis käega lööma.

Ma olen viies Kareda vallavanem. Minu eelkäijateks on, Üllar Vahtramäe, Aare Uleksin, Ülo Ansberg ja Triin Pobbol. 1990 ndatest teavad elukogenumad meist meenutada, kuidas olime äsja seljad ida poole keeranud ning ajus ununes vene keel, kuidas vald pulbitses maakonna ja pealinna tähtsatest asjameestest, kes näitasid kaardil uut Tallinna-Tartu maanteed, mis valmib hiljemalt 15 aasta pärast ja kuidas siis ministeeriumid ja riigiametid maakondadesse tulevad. Maantee on ikka valdavalt samas kohas ja riigiametidki kenasti Tallinnas. Mõningate erandite – tee on mõnevõrra laiem, sõita saab kiiremini ja osa ameteid ja üks ministeerium on tõesti Tallinnast ära kolitud. Progress seegi.

Me ei tea, mis toob tulevik nimega haldusreform, aga tundub, et sellega saab riik hakkama enne kui kiire teega Tallinna ja Mäo vahel, mis praeguste plaanide järgi peaks valmima aastaks 2025. Kareda arengukava aastani 2025 on samuti kirjas. Need pole tühjad lubadused – need on olnud meie ühised soovid, meie ühine kokkulepe ja valitud suund. Seal on kirjas me püüdlused, mis teisalt tähendavad kohust ja kodanikujulgust öelda, kui need ei tundu tegelikkuses tõenäolised.

Mis saab Karedast kui paikkonnast, see on selle, aga eelkõige järgnevate aastate küsimus. See on küsimus mitte niivõrd vallavalitsusele, ametnikele ja volikogule vaid vallarahvale endile – sellele ligi 600le inimesele.

On oluline teadvustada, et kogukond ongi see, kes elavad meie külas. Nad on meie naabrid, naabrite naabrid. Kas me teame, kes seal elavad? Kas oleme omavahel tuttavad? Kes on need, kes puhkavad siin suvel ja kes need, kes trotsivad ja naudivad talve?

Kui väga tahta, siis on võimalik teha ka näiliselt võimatut ja pöörata positiivseks senine langustrend rahvaarvus. Näiteid selle kohta leiab ka Järvamaa omavalitsuste seast.

See on ka võimalus päästa paljude jaoks eluliselt tähtsad teenused – lasteaed, kool, sotsiaalabi, kauplus, ühistranspordiühendused ja muudki.

Vanasõnagi ütleb, et taime, mis juba kasvab ja vilja kannab, tuleb kindlasti kasta. Seega, uute algatuste kõrval peab jätkuma tähelepanu ja aega ka sellele, millele on juba alus pandud. See on mõnus elukeskkond. See on see taim, mida peame kastma ja mille eest hoolitsema: täiendama ja korrastama vaba aja veetmise võimalusi, sportimistingimusi, hooldama teid, rajama elamispindasid. Jah, ka viimast, sest isegi kui meil on pakkuda tööd, on praegu tõsine puudus elamiskohtadest.

Töökohtade loomine annab jällegi võimaluse elanike arvu kasvuks ja teistegi võimaluste paranemiseks. On äärmiselt oluline, et võtaksime ise vastutuse OMA loo loomise ja kirja paneku eest. Sest kui seda loovad ja kirjutavad teised, siis teevad nad seda enda eelistustest lähtuvalt. Oma nägemust aluseks võttes. Ja see võib, aga ei pruugi meie nägemusega klappida.

Ümberkorralduste alustamisel peame endale selgelt aru andma sellest, miks me seda teeme. Me vajame üksmeelt eesmärkide seadmisel ja koostöövalmidust kavandatu elluviimisel. Eestvedajatel tuleb protsessi käigust tunnistada nii õnnestumisi kui ka ebaõnnestumisi. Õppida tuleb ja on neist mõlemast.

Kareda Vallavolikogu kõiki koosseise on läbinud teadmine, et kool ja haridus on omavalitsuse alus. Selle teadmise nimel on palju selgitustööd tehtud, vaieldud. Mitmed negatiivsed prognoosid ei ole paika pidanud – valla kool tegutseb ja otsib uut nišši. Tõsi, need otsingud käivad juba mitmendat aastat.

Ometi on põhjust rahuloluks. Koolis alustas 1. septembril õppetööd 29 ja lasteaias 21 last. Ma olen õnnelik selle üle, et kõikidele Kareda valla lastele on nende vanemate soovi korral kooli-ja lasteaiakoht tagatud.

Kool on kogukonna püsima jäämise alus ja täna saan öelda, et see alus on kindlatel jalgadel. Selle üle on põhjust rõõmustada, nagu sellegi üle, et meil on kodu, meil on tööandjad ja töökohad, et meil on võimalus olla siin ja praegu – sel suurepärasel maal. Et meil on vabadus ja võimalused koos kaasnevate kohustuste ja vastutusega, sest kuidas siis teisiti?

Ilusat pidupäeva soovides lõpetan oma kõne taas ridadega Doris Karevalt.

Kas siis on vabadus, kui kõike võib?
Või hoopis siis, kui midagi ei pruugi?

Kas tõde on see, mida teavad kõik?
Või mida keegi lahti eal ei muugi?