Maanteeamet mängib rahva taluvuspiiril

Maanteeamet (edaspidi MNT) teatas ajakirjanduse kaudu, et 01. oktoobrist k.a alustab tegevust MNT tsentraalne eksamikeskus.  Selguse huvides kordan üle olulisema: jaanuarist 2017 saab mootorratta ja sõiduautojuhi sõidueksameid teha vaid Tallinnas, Tartus, Pärnus, Rakveres, Viljandis, Jõhvis, Kuresssaares ja Kärdlas ja jaanuarist 2018.a kaob vastav võimalus Viljandist ning Jõhvist.

Loomulikult on igal ametil õigus teha oma töös muudatusi lähtudes oma strateegiast, mille on kujundanud omanik ehk Eesti Vabariik. Eeldatavasti rahva huve silmas pidades.  Kahtlemata mõjutab maanteeameti otsus edaspidi järvamaalase elu, aga ka nende elu, kes on käinud just Paides või mujal väiksemas linnas oma riiklikku sõidueksamit sooritamas (põhjendusega, et siin on järjekorrad lühemad kui Tallinnas).

Jõuamegi asja tuumani. Muudatuse eesmärk on maanteeameti väljastatud pressiteate kohaselt„tõsta eksamineerimise kvaliteeti, ühtlustada ootejärjekordi ning vähendada korruptsiooniriski“. Oma pikaajalisele juhtimiskogemusele tuginedes väidan, et viidatud probleemide põhjuseks on töötajate motivatsioonipuudus ja asutuse pidev ümberstruktureerimine.

Nagu ka väide, et teenuse osutamist tuleb piirata kuna vohab korruptsioon. Ma ei ole küll näinud, et korruptsioonikahtluse alla sattunud ministrite tõttu suletaks ministeeriumeid.

Olen liiklusohutuse valdkonnaga seotud olnud ligi paarkümmend aastat, täiendanud oma teadmisi sel teemal Tallinna Ülikoolis ja julgen väita, et eksamineerimise kvaliteeti ei tõsta küll kuidagi see, kui õpe toimub ühes ja eksamineerimine teises keskkonnas.

Nagu näeme – tuleks järvalasel (Paidet lähtekohaks võttes) sõita eksami sooritamiseks umbes tund aega. Kui on soov enne sõidueksami sooritamist veel võõra linna liiklusega kohaneda, tuleb ette võtta ka sõidutunnid. Sõita see kaks korda ligi 100 kilomeetrit mitu korda.  Kas siis kolm korda bussidega ümber istudes või kelleltki lubade ja autoga inimeselt abi paludes, kes selleks vaba päeva peab võtma.

Paide kogemuse põhjal teame, et Tallinnas õppinu ei tee reeglina meie maakonnakeskuses sõidueksamit ära, kui nad ei ole eelnevalt Paides sõidukogemust saanud.

Kui probleem on selles, et Paides eksami tegija ei oska Tallinnas, Tartus või Pärnus liigelda, siis eksamit teeb ta ju ikkagi ühes linnas ja täielikku garantiid kõikide linnade läbimisoskuse kohta ei saa anda. Pealegi, see tuleb aja ja selle jooksul omandatud kogemusega.

Kui probleem on selles, et väiksemates kohtades kukub eksamitel inimesi liiga vähe läbi, siis jah, läbikukkujaid on ilmselt rohkem ja korduseksameist laekub riigile rohkem raha. Aga võib-olla on hoopis lubadeta sõitjaid rohkem, sest pärast neljandat katset lüüakse käega – inimese rahakott pole ju ka põhjatu.

Ja võib-olla on eksaminandide paremad sooritused seotud hoopis tasakaalukate ja tublide sõiduõpetajate tööga?

Millest on vähe räägitud, on eksamineerijate töötasu, mis on juba aastaid allpool vabariigi keskmisest: korraliku töötasu puudumine on tegelik põhjus, miks pole kvalifitseeritud tööjõudu – spetsialistid leiavad rakendust mujal. 

Siinkohal pean kiitma Paide eksamineerijaid, kes käivad üle vabariigi teistes linnades abiks sõidueksameid vastu võtmas.

Riigis käib täistuuridel haldusreform ja selle raames on regionaalminister välja käinud idee

kaotada maavalitsused ja jagada riik neljaks regioonikeskuseks. Kuigi valitsus ega riigikogu ei ole veel vastavasisulist otsust vastu võtnud, on seda teinud maanteeamet, kes pressiteates kuulutab: „neljas regioonikeskuses – Tallinn, Rakvere, Pärnu, Tartu“.

Baranka moodi tühjaks jääva Eestimaa keskel elades hakkab üha enam tunduma, et regionaalpoliitika on tänases Eestis vaid sõnakõlks. Maavalla juhina tunnetan seda igapäevaselt. Kahju, et ametkonnad ja ametnikud on nii enesekesksed ning võõrdunud elust väljaspool suuri linnu.

Iga päev tuleb uudiseid, kuidas kuskil väikevallas, paari tuhande elanikuga alevikus või väikelinnas suleb uksed postkontor, kaovad kaugbussi-või maakondlikud liinid, tsentraliseeritakse pääste- või muud riigile kuuluvat ametit. Alati on eesmärk ilus: tõsta teenuse kvaliteeti ja ikka rahva huvides.  Millise rahva? Linnarahva ilmselt.

Selleks, et see regionaalpoliitika ei meenutaks koera saba tükkhaaval raiumist võiks riigi tasandil vastu võtta otsuse, et elada tohibki ainult linnades. Pole inimesi, pole kulutusi, pole probleemi.

Ometi peaks riik see kuuluma rahvale ja riigiamet(niku)d teenima rahvast, mitte vastupidi.

Kui tsiteerida MNT peadirektorit, siis „eksamite tegemine ei ole igaühele kohustus, see on vaba soov ja tahe“, siis see võibki olla nii, kui igapäevategemised linnast kaugemale ei vii. Maal elava inimese jaoks on mootorratta ja sõiduauto kasutamine eluliselt vajalik, et enda ja pere igapäevatoimingud tehtud saaks. On see siis sõit tööle, kooli, postkontorisse, poodi, riigiasutusse.

Ka väikestes külades elavad lapsed käivad koolis ja huvialaringides, kuigi need asuvad kümnete kilomeetrite kaugusel ja buss sõidab kolm korda päevas.

Juba praegu sõidab osa inimesi Albus perearsti juurde Paidesse ehk 40 kilomeetri kaugusele. Peagi jõustuv tervishoiureform koondab kõik perearstid Järvamaal kolme keskustesse, mis märkimisväärse hulga inimeste jaoks tähendabki kolmveerandtunnist autosõitu. 

Kui ka sõidueksamid kolivad suurematesse linnadesse, peaksin mina õpilasena mõistlikuks kasutada ka sealse linna autokooli teenuseid. Vaadates statistikaameti koostatud statistikat järvalase netotöötasust, siis see on vahemikus 500-700 eurot. Suur osa on miinimumpalgalised, kelle jaoks ainuüksi lubade taotlemine muutub luksuseks.  Ka praegu kasutab märkimisväärne osa õpilastest osamakse teenust, sest korraga kogu summat välja käia lihtsalt ei ole.

Olenemata sõidueksami sooritamise kohast, jääb see ka peale tsentraliseerimist subjektiivseks hinnanguks õpilase suhtes. Kas keegi on analüüsinud, kui palju nendest, kes on sooritanud eksami väikelinnades on hiljem sooritanud rikkumisi või kas nad ikka satuvad sagedamini õnnetustesse, kui närvilistes suurlinnades «napilt» läbi saanud õpilased?

Seega – järjekordne struktuurimuudatus, mis kaotab töötava süsteemi. Selle asemel tekib võrrand, kus küsimusi on rohkem kui vastuseid.

Pigem muutub tsentraliseerides eksamisüsteem veelgi läbipaistmatuks, sest kui praegu on  sõiduõpetajal õigus sõidueksami sooritamise ajal kaasa sõita, siis tulevikus ei ole õpetajal sellist võimalust just vahemaa ja ajalise resurssi tõttu.

Võib-olla maanteeamet kardab, et mõne liiklusõpetaja kvalifikatsioon on kõrgem kui eksamineerija oma?

Ometi on ju MNT ja autokoolide eesmärk on ühine: liikluskasvatuse ja sellest tuleneva liiklusohutuse tagamine.  Eraldi teema on eksamibüroode lahtiolekuajad, mida hakatakse lühendama. Mõeldes kutselistele juhtidele, kes iga viie aasta järel peavad ametikoolituse tunnistust büroos vahetamas käima ja taotluse sisse andma isiklikult, on see võrdlemisi lühinägelik. Olgem kenad tehkem enne töötavad e-lahendused valmis ja siis mõelgem tsentraliseerimisele.

Maanteeamet on autokoolidele tunnistanud, et eksamiautode ost ja kaamerate paigaldamine eksamiautodele pole ennast õigustanud. Millal selle asemel tulevad kaamerad ehk mootorratastele?  Erasektor ei saa nii käituda täna nii, homme teisiti. Klient tahab ettevõtjalt konkreetseid vastuseid, mitte häma.

Kui eesmärgiks on kokkuhoid, siis tahaksin näha ka majanduslikku arvestust, palju see ümberkorraldus riigile maksma läheb. Lisaks puudub meedias esitletud plaanil ka hinnalipik – palju need muudatused riigile maksma lähevad? Tahaks ka näha milline on mõju piirkondadele kust kaovad töökohad ning sellega koos ka nende tänaste töötajate perekonnad.

Kas siis on nii raske tunnistada, et riik ei saa sõidueksami korraldamisega hakkama ja teha ettepanek anda valdkond üle erasektorile. See poleks midagi uut Põhjamaades, mis on meile paljus eeskujuks ja mille mudeleid oleme altid üle võtma.

Kui maanteeameti peadirektor tunnistas Rapla ARK eksamiosakonna sulgemisel, et kommunikatsiooniga jäädi veidi hätta, siis kas nüüd, kui sõidueksamite vastuvõtt on kavas kaotada pooltes maakondades on kommunikatsioon kõrgemal tasemel?

Kas tõesti on maavalitsused kui riigi esindajad andnud sellisele ümberkorraldusele rohelise tee? Igal juhul ei rääkinud selelst plaanist midagi maanteeameti esindajad siis, kui käisid kohtumisel autokoolidega, otsusele pole toetust ka Eesti Autokoolide liidust.

Kui kaua sellised eksperimendid rahva taluvuspiiri otsimisel käivad?

Otsuseid nendes küsimustes tuleb langetada kaalutletult, võttes arvesse mõju maapiirkonnale ja pidades silmas nii teenuste kättesaadavust kui ka mõju inimeste elukvaliteedile. Kõiki teenuseid, mida pakub ametnik kohapeal, ei saa asendada internetiteenusega. Seda eriti olukorras, kus internetiühendust jätkuvalt kõikjal Eestis ei ole ning teenused on veel loomisel.