esmaspäev, 27. juuni 2016

Võidupüha kõne Müüsleris

Kui ollakse ainult vastu,                    
ei olda millegi poolt.
Ometi on meil pilved ja valgus mõlemalt poolt.
Minus on õelad mõtted õietavarreta.    
 Imeet ainult nendest veri ei tarreta.
Meile on palju antudikka oleme nõutud.   
Näha seda, mis elav.
On seda palju nõutud?

Nõnda küsis luuletaja Juhan Viiding oma kogumikus «Lauluallikas».

Viimased nädalad on pannud mind mõtisklema samal teemal, aga veidi ümberpööratud moel. Et kui olla millegi poolt, kas ollakse siis automaatselt millegi vastu?
Võtame ühe väikse küla näitel. Kui keegi teeb midagi oma väikse küla heaks, siis kas võib talle ette heita, et ta on tegutsenud teiste külade vastu? Õõnestanud ehk nende elujõulisust?
Jah, võib, aga see pole ilus.
Sest tegelikult on ju nii, et kui me teeme midagi ühe väikse koha heaks, teeme me head ka vallale, maakonnale ja kogu Eestile. Eestile, mida me usume end armastavat. Ja sellest armastusest sõltub palju. Võib öelda, et isegi kõik, kui jutuks on vaba Eesti riik.
Psühholoogid on seda meelt, et meie tegutsemine on otseselt seotud sellega, mida me sisimas tunneme. Kas oleme õnnelikud ja iseendaga rahul või mitte. Kas armastame ennast või ei.
Sellest aga algavat kõik – armastusest ja lugupidamisest iseenda vastu. Pole võimalik kedagi teist teha õnnelikuks. Inimene peab ise tahtma olla õnnelik. Oskama end kiita ja tunnustada ka väikeste asjade eest. Me oleme eestlased, me teame ütlust, et koer peab ise oma saba kergitama ja rõõmu tundes lehvitama. Seda kutsutakse rõõmu jagamiseks. Rõõmul on aga kombeks jagamisel mitmekordistuda. Kahjurõõmul kahjuks ka. Kuni keegi seda enam ei jaga.
Ehk siis see, kas me väljendame preemia saaja üle rõõmu ja õnnitleme teda südamest või tunneme kadedust, et me ise või meie kandidaat ei võitnud, räägib kõige rohkem meist endist. Ja ongi nii, et kui armastame ennast, tunneme iseenda saavutuste üle rõõmu, jagub rohkem positiivseid tundeid ka teiste vastu.
Mul on kahju neist, kes ütlevad, et praeguses Eestis pole midagi head. Ma pole nendega nõus. Meil on hea Eesti toit ja omanäoline loodus, aga eelkõige on meil palju andekaid ja nutikaid inimesi, kes armastavad iseend, kes näevad probleemides võimalusi arenguks ja lahendusteks, kes vaidlemise järel suudavad kokku leppida, kes mõistavad tulemuse ja tagajärje erinevust ning nende seotust õigel ajal tegutsemise või tegutsemata jätmisega.
Nad on Eestile asendamatud. Nii nagu kõik Eestis elavad inimesed. Ka need, kes veel ei usu, et neist midagi sõltub. Tuletan meelde, et ükski veepiisk ei pea end uputuse eest vastutavaks, aga sadu ilma piiskadeta pole.
Üks mineviku õppetund, mida võiksime meeles pidada ja millest ka järeltulevatele põlvedele rääkida on seotud justnimelt negatiivsete tunnetega teiste inimeste vastu. Ma ei tea, kas see on eestlaslik või millega see üldse on seotud, kuid psühholoogid võiksid uurida, kuidas on Eestimaa saatusega seotud just seesama poolt ja vastu olemine. Eestimaa poolt olemine on tähendanud justkui alati kellegi vastu olemist. Ordumeeste, mõisnike, venelaste, sakslaste, aga ka meie endi vastu.
Tänasel võidupühal soovin ma, et me võidaksime lahingu iseenda üle - et suudaksime olla rohkem poolt ilma, et oleksime samal ajal millegi või kellegi vastu. Et näeksime erinevuste asemel ühisosa ning keskenduksime lahenduste otsimisele. Mõnikord muutub siis talvise uputusena tunduv sadu lihtsalt suvevihma lombiks, mis kerge tuulega peagi kaob.
Nõnda tegid meie esivanemad, nõnda võideti ka Vabadussõda. Nõnda oleme ka tõeliselt ehk oma hinges vabad. Rõõmurohket võidupüha!




teisipäev, 7. juuni 2016

Lipupäeva mõtteteri


Kas meie eestlastena armastame oma kodumaad, lippu, kaaskodanikke.  Olles ise üks vähestest möödunud laupäeval Peetri lipuväljakul, kauni sündmuse juures,  kus tähistati 132 aasta möödumist Eesti lipu pühitsemisest.
Me kanname endas oma elus väärtuskogemusi mida püüame ka edasi anda. Oleme need saanud süsteemist, millest oleme pärit, oma vanematelt, õpetajatelt. Alati pole need autoriteedid osanud süvendada meis austust, hoolivust ja sõbralikkust ning uudishimu oma kultuuri ja kaasinimeste vastu.
Küsiti ka minult, mis ajas sind laupäeval siia, lipuväljakule – vaba tahe, töö, kohustus. Oli ka üksikuid ükskõikselt möödujaid.  Kas on tingitud see selllest, et oleme põhjamaa rahvas, kes on pigem piltlikult öeldes jahedam, tagasihoidlikum ning meil puuduvad traditsioonid. Traditsioonid ju algavad kodust, peredest mida kantakse põlvest põlve ja omakorda antakse edasi järglastele.

Meie ühiskonnas valitseb hoiak, et negatiivne tagasiside on positiivsest kasulikum. Usutakse, et kriitiline tagasiside on tunnustusest ja kiitusest kasulikum ja usutavam. Praktikas on see kujunenud nii, et kui inimene teeb midagi hästi, siis tavaliselt ei öelda midagi või öeldakse, et alati võib paremini teha.
On liikumas kõnekäänd Karedal on inimesed karedad. Kena ei ole kedagi sildistada ega halvustada. Kriitika on edasiviiv jõud kui see on konstruktiivne kriitika. Samamoodi inimesi  lahterdades omadeks ja võõrasteks on vist ju olnud aegadest-aegadeni eestlastele omane. On üks kena kõnekäänd, vägisi armsaks ei saa. Siinkohal olekski üleskutse kohalikele kogukondadele, tulge kodunt välja – koduväravaga ei lõpe meie kodu. Kas me märkame neid inimesi kes teevad kogukonnas tööd meie kõigi nimel.
Või kui keegi teeb midagi hästi, siis küsitakse,  aga miks sa veel seda ja seda ei teinud. Kellele meeldib selline tagasiside või olukord?! Ometi kasutatakse seda tehnikat iga päev, sünnitades seeläbi tunde, et ükski tegu pole piisavalt hea.

Meil on vallas väga palju toredaid sündmusi läbi aasta alustades Tartu rahulepingu aastapäevaga kuni valla aastalõpupeoni välja.  Naabriplika laadal, jaanipeol, võidupühal ei hakka pikemalt peatuma kuid neid ja palju muid toredaid üritusi keegi ju korraldab. Küsi ka endalt palju oled ise nendesse panustanud.

Kunstnik Kärt Summatavet juhtis kuskil tähelepanu sõnavarale, mida kasutasid 20. sajandi alguses meie esimesed professionaalsed kunstnikud Kristjan Raud ja Ants Laikmaa rahvuse enesetunde tõstmiseks. Nad nimetasid ümber ja kujundasid rahvusesteetika üheks osaks rahvakunsti, mida paljud nende kaasaegsed nimetasid «koliks ja rämpsuks». Nad püüdsid tõestada eestlaste loomingulise andekuse järjepidevust, tõstes küladest kogutud esemed samale väärtustasemele professionaalse kunstiga, näidates, et talurahval on kunstianded kogu aeg olemas olnud.

Teiste ja enda ebaõnnestumiste ja vähese väärtustamise kaudu ei muutu ükski kogukond ega inimene rikkamaks ega paremaks. Ligimese väärtustamine hakkab pihta küsimusest, kuidas sul läheb? Saan ma kuidagi sulle toeks olla – oma kogukonna arendamisel või kultuuriürituse korraldamisel.