neljapäev, 15. detsember 2016

Revolutsioonieelne õhkkond Karedal


Enne eilset volikogu istungit kogunesid Kareda vallamaja ette plakatitega varustatud vallakodanikud ning avaldasid oma arvamust ühinemisprotsessi korraldamise kohta.

Vikipeedia tähenduste alusel on revolutsiooni tekkimise peamisi põhjuseid ja eeldusi kolm: esiteks valgustusest tingitud despootia ja riigi juhtimisega halvasti hakkama saava absoluutse monarhia kriitika, mis sai veelgi enam innustust Ameerika iseseisvussõjast, kus osalesid ka Prantsuse väed; teiseks sõjaline ebaedu ning sellega kaasnevad kaotused ja kulutused ning kolmandaks majanduskriis, mis oli tingitud nii iganenud majanduspoliitikast, sõdadest kui ka toretsevast õukonnaelust.

Olen seisukohal, et rahval on oma arvamuse välja ütlemiseks õigus ja seepärast külastasin ka ise rahvakogunemist, et saada parem ülevaade hetkeseisukorrast ja meelsusest ning saada teada, mis oli põhjuseks miks rahvas kogunes ning mille vastu meelt avaldati. Kasutades klassikute väljendit „alamklass ei suuda enam ja ülemklass ei taha enam“ võib lühidalt kokku võtta sõnumite sisu. Oli seisukohti, et rahva arvamusel pole enam jõudu ja piltlikult sõidetakse rahva tahtest teerulliga üle. Tunti muret Kareda kogukonna püsimajäämise pärast ning siiralt usuti, et tee, mille on volikogu valinud ei tugine kõige paremini kaalutletud otsusele. Toimus ka arutelu Kareda vallavolikogu esitatud otsuse “Rahvahääletuse korraldamine” üle. Rahvahääletust on sel aastal Karedal tehtud kahel korral, kus rahva käest küsiti, kas nad toetaksid valla liikumist Järva valla või Paide suunas.

Euroopas, kuhu ka meie nii väga trügime, peetakse rahvast küllalt pädevaks valima ise omale esindajaid. Meie rahvahääletuste eesmärk oli kaasata kogukonda. Vale arusaam on, et eesti rahvas on nii rumal ja emotsioonidest haaratud, et ei suuda valikulisi otsuseid teha. Kuulasin vallakodanik Eha intervjuud ning kinnitan, et inimese teemakohane esitlus oli pädev ja argumenteeritult põhjendas oma seisukohti, millega mitte ainult mina, vaid ka arvan enamus, nõustub. Haldusreformiseadus on mittetäielik ning on üsna mõttetu sisse kirjutada nõudeid, soovitusi rahvaküsitluste tegemiseks, millega ei pea keegi arvestama. See tekitabki rahvas õigustatud pahameele.

Rahvas vajab riiki, kus arvestatakse tema arvamusega. Rahva vastus küsimusele, kas seadusloome kirjutajad peaksid arvestama rahvaarvamustega – saades positiivse vastuse, murraks see usaldamatuse müüri, mis viimastel aastatel on tekkinud poliitikute ja nende valijate vahele.


kolmapäev, 7. detsember 2016

Asjapulgad vs bürokraatia

Meil kõigil on elus mingeid kohustusi mida me ei saa ise valida kas neid täita või mitte. Ühe kohustusena on meie igapäevase olmejäätmete sorteerimine ja läbi lepingupartnerite  nende edastamine jäätmekäitlejateni.

Sain Eesti Keskkonnateenused AS 01.12.2016.a väljastatud  teate tasumata võlgnevuste eest 1,81 eurot.  Arve tasumata jätmisel saadetakse nõue inkasosse ja võlgniku nimi avalikustatakse võlaregistris. Vestlesin telefonitsi (1919) 06.12.16.a Keskonnateenused infoliinil ja sain teada, et kohustus on tekkinud ühe kinnistu prügiveo tühisõitude  eest.  Uurisin ka jäätmevedajate raamatupidamiselt, viimati on makstud k.a augustis 2016.a. Endal puudub selle kinnistu leping Eesti Keskkonnateenused OÜ-ga. Kuna selgus, et eelneval perioodil olin maksnud teenuse eest arvatavasti seetõttu, et summad olid mitte märkimisväärsed.

Tekkis sportlik huvi teha endale selgeks kuhu ja mille eest ma üldse prügimajanduses maksan. Jagan ka oma kogemust, sest tark pidi õppima teiste vigadest, loll paraku enda omadest. Pöördusin ka kohaliku omavalitsuse poole kus sain kinnituse, et võõrandasin kinnistu 2013.a ja minu kohustus oleks olnud teavitada sellest nii prügi vedajat kui ka kohalikku omavalitsust. Järeldan sellest kuna antud kinnistul pole mul kunagi prügikasti olnud siis siiani olen ekslikult heauskselt maksnud prügivedajale esitatud tühisõidu arveid.

Huvitaval kombel saab sama kinnistu eest arveid ka teine klient ja samuti tühisõidu arveid. See on juba uuriva ajakirjanduse või kohaliku omavalitsuse pärusmaa kui palju tühisõite järjepidevalt objektidele tehakse ja kus jääb see prügi mis jääb kokku korjamata aga see ei ole võib-olla oluline.

Selleks, et mitte sattuda bürokraatliku masinavärgi vahele mõned soovitused:
·        -Jälgige oma arveid ning kontrollida kas teil on lepingud ja lepingus olev summa on samaväärne.
·        -Prügiveokoha müümise, kinkimise jne. võõrandamise korral on kohustus teil kui jäätmetekitajal teavitada sellest kohalikku omavalitsust, seda mitte tehes jäätegi te arveid maksma kuni elupäevade lõpuni.
·        -Surma korral läheb see kohustus pärijatele edasi ja nad pärivad ka kõik muud kohustused, mis kinnistuga kaasnevad.
·        -Saab taotleda ka kohalikust omavalitsusest prügiveo vabastust kui antud kinnistul keegi ei ela.

 Kurbloolised järeldused oleks järgmised: Prügivedajat ei huvita kas prügi kogutakse või mitte kuna kolm aastat on järjest esitatud tühisõiduarveid ja paraku keegi on need ka kinni maksnud siiani. Prügivedajal ei ole kohustust sellest kohalikku omavalitsust teavitada, et probleem on üleval teenust ei saa teostada. Kohalik omavalitsus ei tea probleemi olemasolust ega saagi kunagi teada ja ongi kõik õnnelikud. Esmaülesanne on ju täidetud, lepingupooled täidavad oma kohustust, arved ning raha liiguvad see ongi ju bürokraatia.


Lõpetuseks kasutades ühe asjapulgalt laenatud väljendit: „Sitta kah see prügimajandus peaasi, et paberimajandus on korras“.

teisipäev, 15. november 2016

13/14. novembri rahvaküsitlus Karedal

13. ja 14. novembril 2016 toimus Kareda vallas rahvaküsitlus, kus osales kokku 116 inimest ehk 22,26 % valimisealisest elanikkonnast. Küsimusele „Kas toetate Albu, Ambla, Imavere, Järva-Jaani, Kareda, Koeru ja Koigi valdade ühinemist üheks omavalisuseks?" vastas jaatavalt 49 ja eitavalt 67 isikut.
Kokku oli hääletamisõigus 521-l inimesel. Hääletustulemused kinnitatakse Kareda vallavolikogu 16.11.2016.a. istungil. Häid valikuid ei ole kuna rahvaküsitluses osalejaid oli napivõitu tuleb teha otsus hääletustulemuste põhjalt. Kas aluseks võtta nende 42% hääl kes soovis Kareda valla liikumist Järva valla suunas või võtta aluseks 58% eitav soov ja kaaluda alternatiive, teevad volinikud.  Kui volinikud on teinud halbu otsuseid, saab nende asemele valida uusi. Kuidas parandatakse halvad rahvahääletuse tulemused? Mida teha, kui rahvahääletuse tulemusena on saadud ebarahuldav resultaat? Kes siis vastutab? Kuidas see vastutus jagatakse?” Vastus on väga lihtne: rahvas vastutab. Rahvas ise kannatab kehvade hääletustulemuste läbi. On üsna keeruline läheneda küsimusele selliselt, et rahvahääletuse puhul ei ole tegemist vastutusega, kui rahvas võtab enda kätte võimu, mis talle kuulub. Kõike head ei saagi. Need kes küsitluses ei osalenud ei saa ka moraalselt kellegi poole näpuka vibutada küsides kuhu liigud Kareda vald.
Me peame tegema valikuid, kas see meeldib meile või mitte, sest valiku tegematajätmine, mis iseenesest on ju ka valik, võib osutuda tulevikule mõeldes sageli kõige halvemaks. Volikogu peab seisma selle eest, et otsused, mida vastu võtame, teeniksid vallas elavate inimeste huve tänases ja homses päevas.
Kareda vald peab olema hea ja turvaline elupaik elamiseks meile kõigile. Selleks peame tegema ümberkorraldusi, et inimesed tahaksid siin elada.

 

kolmapäev, 2. november 2016

HEA VALLAKODANIK!




13. -14. NOVEMBRI RAHVAKÜSITLUSEL TULEB OTSUSTADA, KAS TOETATE SEITSME VALLA ÜHINEMIST UUEKS KOHALIKU OMAVALITSUSE ÜKSUSEKS VÕI MITTE.


SEETÕTTU PEAME VAJALIKUKS KA  PAIDE LINNA, PAIDE VALLA JA ROOSNA-ALLIKU VALLA ÜHINEMISLEPINGU PROJEKTI TUTVUSTAMIST.


TUTVUSTAV KOOSOLEK TOIMUB ESMASPÄEVAL, 7. NOVEMRIL KELL 17.30 KAREDA VALLA MAJA VOLIKOGU SAALIS



VALIMISLIIT KODUPAIK KAREDA ESINDAJAD

teisipäev, 18. oktoober 2016

Kareda vald teelahkmel


Kokkuvõtvalt võib öelda, et selleks korraks on Kareda valla rahvakoosolekud lõppenud. Oli huvitav ja hindamatu kogemusterohke aeg nii mulle kui ka vallaametnikele. Möödunud nädalal tutvustasime Järva valla ühinemislepingu projekti Öötlas, Esnas ja Kareda raamatukogus, Peetri alevikus. Väga positiivne, et osalusprotsent valimisealistest elanikest oli üle poole, kel oli õigust hääletada ja sellega oma arvamust avaldada. Ja rahvas näitas oma meelsust ja huvi ümbritseva elukeskkonna suhtes.

Oli ka lõbusaid seiku kus Vodja ja Öötla külade teavituskohtadest kadusid rahvakoosoleku kutsed süstemaatiliselt ka korduva teate paigaldamisel. Väga palju oli huvitavaid mõttearendusi koosolekutel mida püüan Teiega jagada:
·         -   Kui riik ei küsinud haldusreformiseaduse koostamisel rahvaarvu piirmäära arvu rahvalt, miks volikogu peaks arvestama rahva arvamusega.
·         -   Riik on lubanud ühinemistoetust 100.-€ inimese kohta, miks seda rahvale välja ei jagata.
·        -    Miks vallakeskus läheb mujale – millal te ise vallamajas käisite – pole käind, ega tulegi aga vallamaja peab olema.
·         -   Kõik ikka oma tahtmist ei saa, kui 50% tahab Järva valla suunal ja teine 50% Paide linna poole siis ju kellelegi tehakse ikka liiga. Õiglust ei ole ega ka vist ka ei tule.

Üllatama pani seegi, et ühinemislepingu sisupunktide, lisade kohta ei tulnud ühtegi küsimust. Ka seegi kuidas valda paremini arendada, muuta meie elukeskkonda, et töötades kodukohas või väljaspool valda tahame me peale tööpäeva siia naasta. Kuidas väärtustada seda mis meil on, et needki kes siin elavad ei tuleks mõttele elukeskkonna vahetusele.  Kas rahvakoosolekutest vähene osavõtt oli tingitud huvi puudusest, teema äraleierdamisest, riigi sundlusest või mõnest muust põhjusest võta sa kinni.

Küsiti ka vallavalitsuse seisukohta nii külade liikumisest Roosna-Alliku suunal kui sedagi kas on võrreldud Järva valla ja Paide linna ühinemislepingute projekte. Siinkohal jääb mul kiita ja eeskujuks tuua Esna küla rahvast kes lepinguprojektide võrdluse koos eesmärkidega olid lausa paberile pannud ning jagasid teavet kokkutulnutega. Enda seisukohta olen kõikjal väljendanud nii koosolekutel kui ka üksikvestluste raames, et ei pea mõistlikuks Kareda valda tükeldada ega külade kaupa jagada. Ei hakka vabanduseks tooma bürokraatia osa, kuid eks varad, maad, investeeringud ja tulud-kulud tuleb ikka õiglaselt jaotada. Ülevallased investeeringud olgu need lasteaia, kooli, raamatukogu, rahvamaja jne. jaoks on tehtud erinevatel ajaperioodidel. Toetan igati Keskerakonna Lääne-Virumaa piirkonna juhatuse samasisulisi eitavaid seisukohti ühendada Ambla valla külad Tapaga. Kohandades need meie situatsiooni ümber kõlaks see nii: „Ei too Kareda valla poolitamine ning sealsete külade Roosna-Alliku vallaga ühinemine kaasa positiivset sotsiaalset ja majanduslikku arengut ega majanduslikku tulu just Roosna-Alliku valla seisukohtadest lähtudest.“ (JT).

Homme on Kareda vallavolikogu, arutelud kindlasti jätkuvad nii volikogus kui ka väljaspool vallamaja. Tarku ja kaalutletuid otsuseid Kareda vallale.



neljapäev, 13. oktoober 2016

Esna rahvakoosolek


Järjekordne rahvakoosolek toimus Esnas ja  kokkusaamine on mõeldud selleks, et kõigi seitsme omavalitsuse juhid oma omavalitsustes  tutvustavad tööd, mida on viimaste  kuude jooksul tehtud. Arutelu algataja Kareda vallavanemana tutvustas ühinemiskava „Seitse volikogu on otsustanud läbi rääkida, kuidas koos edasi minna. Täna tutvustatakse, mida komisjoni liikmed on kokku pannud.“

Kõigepealt tutvustati ühinemisfilosoofiat: Käesoleva ühinemise lepingu eesmärk on Albu, Ambla, Imavere, Järva-Jaani, Kareda, Koeru ja Koigi valdade baasil ühineda üheks  maaomavalitsuseks. Eesmärk on muutuvates tingimustes tagada kvaliteetne elu maapiirkonnas ja teostada regionaalpoliitikat läbi haldusreformi. Ühise omavalitsuse loomise loogika on asumipõhine lähenemine, st.  meil on  asulad, millest igaühel on õigus jääda ellu ning sünergias arendada edasi maaelu. Ühinemise käigus ei lõhuta ühtegi hästi toimivat süsteemi ega teenust. Ühinenud omavalitsus on võrgustikupõhine omavalitsus, milles erinevad asulad toetavad üksteist.
Loodava omavalitsuse nimi on Järva vald
Volikogu liikmeid 21 ja üks valimisringkond
Üks valimisringkond sellepärast, et sellega ei tekitataks piirkondade vahelist konkurentsi ning tekiks ühtne piirkonna poliitika

Järva valda luuakse seitse teenusekeskust ja teeniduspunkt. Peetri keskuses hakkab tööle arendustöötaja, kes on vallavalitsuse liige ja vastutab piirkonna arengu eest. Peale selle tagatakse avalduste vastuvõtmine ja esmane nõustamine, maksete vastuvõtmine, rahvastikuregistri toimingud.
Loeti ette ka tutvustav kirjatükk ajaloost kus pikaajaline vallatöötaja tõi ära Roosna-Alliku taotluse ühineda Kareda vallaga. 
Elevust tekitas allkirjade kogumine erinevate teemapüstituste kohta kas ja kus suunas külad/vald liikuma peaks. Üheskoos nenditi ka seda, et valla tükeldamine külade kaupa ei ole otstarbekas ja kui liikuda ühinemiste käigus, siis nii väike kogukond peaks ühte hoidma.

Koosolekul osales 19 inimest, kes olid ära teinud ka korraliku kodutöö võrreldes Paide linna ja Järva valla ühinemislepinguid. Ühtlasi tänan Öötla mõisa kui Esna külaseltsimaja tublisid vöörustajaid kes olid katnud laua kuuma joogi ja suupistetega.

Rahvaküsitlus “Elanike arvamuse väljaselgitamine haldusüksuse piiride muutmise kohta Kareda valla Vodja, Öötla ja Esna külades” toimub 16 ja 17 oktoobril 2016.a Kareda vallamaja kella 9:00 kuni 17:00


kolmapäev, 12. oktoober 2016

Öötla mõisas toimus rahvakoosolek


Albu valla, Ambla valla, Imavere valla, Järva-Jaani valla, Kareda valla, Koeru valla ja Koigi valla ühinemislepingu projekti ja selle lisade avalikustamise esimene rahvakoosolek Kareda vallas toimus eile Öötla mõisas.
Küsimustele vastasid ja arutelus osalesid vallavolikogu esimees ja vallavanem, kohalolijaid kokku 13 inimest.

Lühidalt räägitust: Kevadel võeti vastu Haldusreformi seadus, kus on määratud kriteeriumid, millele omavalitsused peavad vastama peale 2017. aasta valimisi. Põhikriteerium on elanike arvu miinimum suurus 5000 elanikku. Omavalitused, mis ei vasta seaduses seatud kriteeriumitele sundliidetakse valitsuse otsusega ning neile ei rakenata ühinemise toetusi. Seaduses määratud eranditele Kareda vald ei vasta. Seega on meil kohustus ühineda.
Haldusreformi juures on oluline, et me kodanikena mõistaksime, mis on vald? Hea vald on see, mida endaga toimetulev kodanik ei märka. Sellises vallas on kvaliteetne elukeskkond, head koolid ja lasteaiad, toetus kodanikualgatusele ning abi saavad need, kes seda vajavad. See tähendab - hästi on täidetud seadusega pandud kohutused. Ühinemise aluseks saavad ja peavad olema omavalitsuse ülesanded.

Toimus ka arutelu mis on liitumise plussid ning miinused. Mille poolest erineb Järva valla ühinemisleping Paide ühinemislepingust. Otsiti ka koostöövõimalusi kuna kohalolijate arvamus oli, et miks mitte kaaluda võimalust Paide suunal liikuda. Tunti huvi kas vallavalitsusel on ka plaan B valmis kui juhtub, et riigikohtult tuleb lahend, et liitumine on vabatahtlik.

Plussid
Elanikele osutatavate teenuste kvaliteet paraneb ja valik laieneb. Ühine eelarve on suurem ja annab suuremad võimalused. On rohkem oma valdkonnas kompetentseid inimesi ning huvitavaid ja uuenduslikke mõtteid. Suurema üksuse hääl kostab kaugemale. Ehitustegevust on võimalik koordineerida suuremal territooriumil. Seniste erialdi tegutsenud omavalitsusüksute tegevuse koordineerimine. Suurem võimalus saada toetust rahvusvahelistes projektides. Vähenevad probleemid, mis on seotud ühe omavalitsusüksuse elanike poolt teise omavalitsusüksuse poolt osutatavate teenuste (kool, kultuurimaja, teed, õpilasliinid jne.) kasutamisega. Suureneb küsimuste ring, millest inimesed ja nende esindajad saavad otsustamisel osaleda. Suureneb teenuste kasutajate võimalus kaasa rääkida teenuse kvaliteedi ja osutamise tingimuste osas.

Miinused

Inimesed umbusaldavad valdade ühendamist, kuna kardavad, et riigil on selle osas mingi tagamõte. Inimeste hirm uuenduste, uute ametnikega harjumise ees. Ääremaade elanikud kardavad nende olukorra halvenemist, kuna otsustajate enamus elab keskuses. Iga muudatus toob kaasa endaga kulutusi ja segadust. Teenused jäävad elanikest kaugemale. Riigi toetus omavalitsustele kokkuvõttes väheneb. Ühe piirkonna elanike esindajate hääled omandavad otsustamisel väiksema kaalu. Ametikohtade arvu vähenemine. Elanikkonna koondumine keskustesse. Maakonna tasemel väheneb otsustamisel häälte arv.

esmaspäev, 10. oktoober 2016

Palju õnne Kareda vald 25


 Elul ei ole lugu,
elu on loomine.
Kas on nii, et me saame
kõik, mida soovime?
Kas on nii, et me saame
kõik nagu pälvime?
Kas on nii, et meid tabab
kõik, mida väldime?
Aeg,  sina üürikene
ja üllatuslooline –
elu ei ole lugu,
vaid lootus ja loomine.

Hea vallarahvas, head külalised!

Alustasin luuletaja Doris Kareva ridadega, millega ta vastas küsimusele oma elulooraamatu ilmumise kohta. Taasiseseisvunud Eestis 25. sünnipäeva tähistava Kareda valla loos on käimas ühe olulise peatüki kirjutamine. See ei tähenda, et teised peatükid oleksid vähem või rohkem tähtsamad.
Kui nii mõnegi Järvamaa omavalitsuse jaoks jääb 2016. aastal tähistatav 25. loomise aastapäev viimaseks eraldi omavalitsusena ning järgmisel aastal algab uus ajajärk, siis Kareda valla rahvas saab valla loomise aastapäeva soovi korral meeles pidada veel korra. On ju selleks ajaks ilmselt ühinenud Järva valla esimesed valimised alles 15. oktoobril.
See on tulevik. Laseme tal tulla õigel ajal.
Räägime sellest, mis on tähtis praegu. Aasta alguses oli Kareda vallas täpselt 600 elanikku. Praeguseks on neid veelgi vähem. Rahvaarvust sõltub palju. Sõltub sõltumata sellest, kui suures omavalitsuses siinkandi rahvas elab.
Exceli tabeleid joonistada on lihtne. Palju keerulisem on selle juures meeles pidada, et ka Eesti riik on väike ning ainult numbritest lähtudes ei peaks meil olema pooltki sellest, mis on meist palju suurematel ja rahvarohkematel riikidel. Ometi võtame me neid eeskujuks. Kas võtame hammustada liiga suure tüki?
President Lennart Meri on öelnud, et Eesti riik on väike ja kallis. Rahakotile ja südamele. Ma julgen sama väita Kareda valla kohta -  väike, aga südamele kindlasti kallis.
Väiksusel on oma eelised, samuti suurusel. Eks see olegi vaatenurkade küsimus. Iidne ja uudne Kareda on oma pika ajaloo jooksul kogenud mõlemat. Ja tänu kirja pandud loole, teame me, et aastal 1212 oli Kareda Läti Henriku kroonika järgi Järvamaa tähtsamate keskuste üle. Vaadates kaarte, siis jooksevad teed päikesekiirtena keskusse kokku...
Sellist vaimuvalgust on siinne kant jaganud aastasadade jooksul ja minu nägemust mööda on see valdkond, mille üle võiksime uhkemad olla ja seda paremini väärtustada. Väärtustamine ei tähenda ainult muuseumit ja raamatuid, vaid ka väärtuse andmist. Me võiksime olla julgemad pärandi taaselustamisel sel moel, et see kohalikele tegutsemist ja miks ka mitte- tulu tooks. Ma ei leia, et see vähendaks pärandi väärtust, kui see jõuab rohkemate inimesteni ning need inimesed, kes selle tutvustamise taga on, saavad ka töö eest tasu.
See on võimalus, mida oleme seni ehk vähe kasutanud, kuid milles on potentsiaali. Või ootame kedagi väljastpoolt, kes teeks seda meie eest ja vangutaks pead, et kuidas te küll ise ei märganud?

Kuidas on, kas olete suutnud kaasa mõelda ja oskate ehk ise välja pakkuda?
Kui alustame varasemast ajast, siis võime võtta Heinrich Stahli ja tema eesti keele grammatika. Jaa, mälestustahvel on, aga tegevus? Näiteid, kuidas kirjalikku pärandit hoiavad elus tegevused pole vaja kaugelt otsida  - äsjane Kalju Lepiku luulevõistlus Koerus või Tammsaare muuseumis toimuv kirjandite kirjutamise konkurss.
Meil on 2004. aastast lipuväljak, mis peaks aitama meil meeles pidada perekond Beermanni ja Eesti lipu sünnilugu. Hästi. Meie ise teame seda kõike, aga mida saaksime teha, et ka teised teaks, miks me kooliaasta algust just sellel lipuväljakul alustame?
Meil on Ataste seminar ja tema lugu. See lugu on praegu ainult kirjasõnas. Miks ei võiks ka Ataste lugu edasi elada? Ma ei pea silmas seda, et hakkame siin kohe õpetajaid koolitama, aga kui seda kirjasõna lähemalt uuriksime, tekivad kindlasti mõned ideed, kuidas....
Lisame siia Eesti kõrgemate maakirikute hulka kuuluva Järva Peetri kiriku koos kirikaias oleva pärandiga, Järvamaal esimesena taastatud vabadussõja ausamba Müüsleris, Öötla mõisa omanäolisuse ja see võimalike heade ideede hulk on veelgi suurem.
Näete, kui palju võimalusi.... Need on vaid mõned näited, kuidas luua siinkandi lugu, et elu võiks edasi minna.
Mul on hea meel, et „Naabriplika“ jätkuvalt siinkandis edasi tegutseb. Et me seda soovime, sest see loob uuema aja lugu. Te ilmselt ei kujuta ette, kui paljud inimesed tulevad siiakanti lihtsalt selleks, et veenduda oma silmaga – see küla ja bussipeatus on päriselt olemas. See vallamaja ja need ruumid on päriselt olemas.
Ma soovin, et õige pea oskaksid inimesed siinkandist otsida ka filmide ja raamatute loomispaiku. Uus peatükk Kareda valla filmilukku ootab kirjutamist – pealkirjaks „Tõde ja õigus“, film, mille kohta pealinnas on ootused väga kõrged – seda pannakse samale pulgale Elmo Nüganeni „Nimedega marmortahvlil“. Muide, meeskond on osaliselt sama, kes tegi „Mandariine“. Nii et siis Esna vana vallamajas selgub tõde ja õigus ning Juss ja Krõõt leiavad filmis viimse puhkepaiga meie mail. Tegelikult on see uskumatu. Uskumatult tore.
Nagu seegi, et just meie Järva Peetri kirikuõpetaja  õnnistas sisse Paide Püha Risti kiriku, pärast kiriku valmimist.
Meil on palju uskumatult toredat. Sest meil on palju uskumatult toredaid inimesi. Just seda on mulle need neli aastat vallavanemana õpetanud. Mul on hea meel, et osale neist saan ma üle anda täna teiepoolse tänu ja tunnustuse.
Ma leian, et tunnustamine on väga oluline. Kuigi enamus tunnustatutest rõhutab, et nad ei tee seda ju kiituse pärast, on see siiski meeldiv ja mis seal salata – sageli ka motiveerivaks jõuks. Et on märgatud. See on märk, et see, mida tehakse, on ka teiste jaoks oluline ja väärtustlik.
Seda  enam on see oluline väikses kogukonnas, kus väga palju sõltub ühisest tegutsemisest, inimestest, kes tahavad ja suudavad teisi kaasata või pingutavad ka siis, kui paljud on valmis käega lööma.
Ma olen viies Kareda vallavanem. Minu eelkäijateks on, Üllar Vahtramäe, Aare Uleksin, Ülo Ansberg ja Triin Pobbol. 1990 ndatest teavad elukogenumad meist meenutada, kuidas olime äsja seljad ida poole keeranud ning ajus ununes vene keel, kuidas vald pulbitses maakonna ja pealinna tähtsatest asjameestest, kes näitasid kaardil uut Tallinna-Tartu maanteed, mis valmib hiljemalt 15 aasta pärast ja kuidas siis ministeeriumid ja riigiametid maakondadesse tulevad. Maantee on ikka valdavalt samas kohas ja riigiametidki kenasti Tallinnas. Mõningate erandite – tee on mõnevõrra laiem, sõita saab kiiremini ja osa ameteid ja üks ministeerium on tõesti Tallinnast ära kolitud. Progress seegi.
Me ei tea, mis toob tulevik nimega haldusreform, aga tundub, et sellega saab riik hakkama enne kui kiire teega Tallinna ja Mäo vahel, mis praeguste plaanide järgi peaks valmima aastaks 2025. Kareda arengukava aastani 2025 on samuti kirjas. Need pole tühjad lubadused – need on olnud meie ühised soovid, meie ühine kokkulepe ja valitud suund. Seal on kirjas me püüdlused, mis teisalt tähendavad kohust ja kodanikujulgust öelda, kui need ei tundu tegelikkuses tõenäolised.
Mis saab Karedast kui paikkonnast, see on selle, aga eelkõige järgnevate aastate küsimus. See on küsimus mitte niivõrd vallavalitsusele, ametnikele ja volikogule vaid vallarahvale endile – sellele ligi 600le inimesele.
On oluline teadvustada, et kogukond ongi see, kes elavad meie külas. Nad on meie naabrid, naabrite naabrid. Kas me teame, kes seal elavad? Kas oleme omavahel tuttavad? Kes on need, kes puhkavad siin suvel ja kes need, kes trotsivad ja naudivad talve?
Kui väga tahta, siis on võimalik teha ka näiliselt võimatut ja pöörata positiivseks senine langustrend rahvaarvus. Näiteid selle kohta leiab ka Järvamaa omavalitsuste seast.
See on ka võimalus päästa paljude jaoks eluliselt tähtsad teenused – lasteaed, kool, sotsiaalabi, kauplus, ühistranspordiühendused ja muudki.

Vanasõnagi ütleb, et taime, mis juba kasvab ja vilja kannab, tuleb kindlasti kasta. Seega, uute algatuste kõrval peab jätkuma tähelepanu ja aega ka sellele, millele on juba alus pandud. See on mõnus elukeskkond. See on see taim, mida peame kastma ja mille eest hoolitsema: täiendama ja korrastama vaba aja veetmise võimalusi, sportimistingimusi, hooldama teid, rajama elamispindasid. Jah, ka viimast, sest isegi kui meil on pakkuda tööd, on praegu tõsine puudus elamiskohtadest.
Töökohtade loomine annab jällegi võimaluse elanike arvu kasvuks ja teistegi võimaluste paranemiseks. On äärmiselt oluline, et võtaksime ise vastutuse OMA loo loomise ja kirja paneku eest. Sest kui seda loovad ja kirjutavad teised, siis teevad nad seda enda eelistustest lähtuvalt. Oma nägemust aluseks võttes. Ja see võib, aga ei pruugi meie nägemusega klappida.
Ümberkorralduste alustamisel peame endale selgelt aru andma sellest, miks me seda teeme. Me vajame üksmeelt eesmärkide seadmisel ja koostöövalmidust kavandatu elluviimisel. Eestvedajatel tuleb protsessi käigust tunnistada nii õnnestumisi kui ka ebaõnnestumisi. Õppida tuleb ja on neist mõlemast.
Kareda Vallavolikogu kõiki koosseise on läbinud teadmine, et kool ja haridus on omavalitsuse alus. Selle teadmise nimel on palju selgitustööd tehtud, vaieldud. Mitmed negatiivsed prognoosid ei ole paika pidanud – valla kool tegutseb ja otsib uut nišši. Tõsi, need otsingud käivad juba mitmendat aastat.
Ometi on põhjust rahuloluks. Koolis alustas 1. septembril õppetööd 29 ja lasteaias 21 last. Ma olen õnnelik selle üle, et kõikidele Kareda valla lastele on nende vanemate soovi korral kooli-ja lasteaiakoht tagatud.
Kool on kogukonna püsima jäämise alus ja täna saan öelda, et see alus on kindlatel jalgadel. Selle üle on põhjust rõõmustada, nagu sellegi üle, et meil on kodu, meil on tööandjad ja töökohad, et meil on võimalus olla siin ja praegu – sel suurepärasel maal. Et meil on vabadus ja võimalused koos kaasnevate kohustuste ja vastutusega, sest kuidas siis teisiti?
Ilusat pidupäeva soovides lõpetan oma kõne taas ridadega Doris Karevalt.
Kas siis on vabadus, kui kõike võib?
Või hoopis siis, kui midagi ei pruugi?
Kas tõde on see, mida teavad kõik?
Või mida keegi lahti eal ei muugi?




kolmapäev, 7. september 2016

Järva valla ühinemisleping purgis

Järva valla ühinemisleping purgis kui kasutada filmiseltskonna kõnepruuki. 7.09.2016.a kohtusid taas seitsme valla volitatud isikud, et anda viimane lihv ühinemislepingule ja täpsustada üle ajakava. Avasõnad ja töömeeleolu soovis ühinemis läbirääkimiste seltskonnale  Paavel Koossaarev  ehk Esna vallavanem kes korrus kõrgemal talletas oma valla ajalugu „Naabriplika“ seriaali tarbeks.

Töökoosolek algas sotsiaalvaldkonna, vallamajanduse ja finantsvaldkonna töörühmade ettekannetest mida kandsid ette töörühmajuhid. Koosolnud esitasid täpsustavaid küsimusi ja toimus arutelu. Valdkondlike töörühmade töö eesmärgiks oli võimalikult täpselt omad teemad lahti kirjutada ühinemislepingusse konsensulikkuse alusel.

Käsitleti ka rahandusministeeriumi soovitusi: 2016. a eelarvestrateegia võiks hõlmata 5 eelseisvat aastat (2017-2021), siis ei peaks 2017. aasta 15. oktoobriks uut strateegiat tegema. Uuendama peaks vaid 2015 ja 2016 aasta andmeid.
Samuti oleks mõistlik strateegias kavandada investeeringud, mis saavad olema hiljem  ühinemislepingus. Kui ühinemislepingus on 2018. a kohta investeering, mida ühegi KOVi arengukavas või eelarvestrateegias ei ole, ei saa selle projekti jaoks enne ühinenud KOVi arengukava vastuvõtmist toetust taotleda (vt riigieelarve seadus § 50 lg 4 punkt 1).

Planeeritud oli ka arutelu uue valla juriidilise aadressi määramiseks ja selles punktis tekkis elav diskusioon. Nenditi ühiselt, et vallamaja asukoht pole peamine vaid oluline on keskenduda teeninduskeskuste kompetentsi väljaarendusse. Kodanik peab saama oma esmamuredele lahenduse praegustest vallamajadest ehk tulevastest teeninduskeskustest. Asukohana oli laual kolm potensiaalset kohta Järva-Jaani, Koeru ja Peetri. Koosoleku lõpul jäi lauale Järva-Jaani ja Koeru ning omavalitsused viivad informatsiooni volikogudesse ja kooskõlastavad oma eelistuse.

Teemades käsitleti ka avalikustamist: Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse (ETHS) § 91 lg 4 sätestab, et ühinemisleping ja selle lisad pannakse avalikkusele tutvumiseks välja, tagades avalikkusele nimetatud dokumentidega tutvumise võimaluse ning määrates ettepanekute ja vastuväidete esitamise tähtaja, mis ei või olla lühem kui kolm nädalat väljapaneku algusest arvates.
Täna sai joone alla, ühinemislepingu lõpliku variandi kooskõlastamine ja lepiti kokku alljärgnevates tegevustes.

  • Septembrikuu jooksul volikogud, ühinemislepingu suunamine avalikustamisele (kõik omavalitsused avaldavad ühinemislepingu oma valla koduleheküljel) .
  • Koostatakse  ühine ÜHINEMISLEHT
  • Avalikustamine 3.10 – 24.10.2016. (kui kõik jõuavad volikogud läbi viia selleks ajaks). Avalikustamise ajal rahvakoosolekud (iga omavalitsus määrab oma piirkonnas ise kus toimuvad)
  • Ettepanekute tegemise aeg 26.10.2016 kell 12. Ettepanekud läbi arutada juhtkomisjonis, leida kompromissid. Ühinemisettepanekute läbiviimise kohta koostatakse volikogudes kinnitatav õiend.
  • Rahvaküsitlus: 9-11 või 18-20 november. Kõikides KOVides üheaegselt. Vallavolikogud peavad kinnitama küsitluspunktide asukohad, küsitluse aja , moodustama komisjonid. (vt https://www.riigiteataja.ee/akt/129072016012)
  • VOLIKOGU NOVEMBRIS- küsitlustulemuste kinnitamine, muudatusettepanekute läbivaatamise kinnitamine, ühinemislepingu II lugemine
  • VOLIKOGU DETSEMBRIS- haldusterritoriaalse muudatuse taotlemise otsus, ühinemislepingu kinnitamise otsus.

teisipäev, 2. august 2016

Välikäimla hea idee, teostus ...

Väikses kohas, kus igapäevaelu ei ilmesta olulised muutused, tekitas Esna bussipeatuse kõrvale püstitatud välikäimla paraja furoori. Välikäimlal on erinevaid nimetusi: kemmerg, väljakäigukoht, peldik. Seal käivad inimesed oma erinevaid vajadusi rahuldamas. Esnas elab täna rahvastikuregistri andmetel 54 elanikku ja asula ise on tekkinud Türi – Tamsalu raudtee äärde koos kitsarööpmelise raudtee rajamisega. Raudtee toimis aastatel 1920 – 1972. Kareda vallal on hea meel, et seriaali „Naabriplika“ filmivõtete paikades on tekkinud avalik huvi ja mitte ainult valda vaid ka kogu Järvamaad külastavad tänu sellele turistid üle Eesti. Ise olen seda nimetanud edukaks regionaalpoliitiliseks projektiks.
Ehitise üle on avaldatud nii positiivseid kui ka negatiivseid arvamusi. Ka vallas on käidud ja küsitud otse: „Kuidas teie, nii kõrgel positsioonil olev isik, laskusite nii madalale ja andsite korralduse välikäimla antud kohast likvideerida?“. Või ajakirjanduses levinud arvamus: „Eks Kareda vallavõimud andsid lehe kaudu karmi ultimaatumi: miljöösse sobimatu ja kooskõlastamata putka peab kaduma.“

Ajakirjandusel on suur võim, mida nad isegi kinnitavad, sest peale uudiste avaldamist Postimehes ja Järva Teatajas kadus omaalgatuslik ehitis sama ootamatult kui tekkis.

Kinnitan tänasel hetkel, et endalegi on see lugu üllatusterohke ja just inimeste mõtte- ning käitumisviiside taustal, kuidas küsimusele lähenetakse. Kuna oma tegevustes pean lähtuma teatud reeglitest ning kui mulle ka täna helistab ajakirjanik ja küsib kommentaari,  kuidas te suhtute sellise ehitise püstitamisega, siis ma oma vastust ei muudaks. Ükskõik, kes tahab mingit rajatist teekaitsevööndisse või kellegi teise kinnistule paigaldada, tuleb enne tööde teostamist saada maaomanikelt kooskõlastus. Antud juhul siis maanteametilt. Antud piirkonnas Kareda vallale kuuluvat maad ei asu. Käimla ehitajale ei ole antud korraldust käimla kõrvaldada vaid teda on teavitatud vajadusest tegevus kooskõlastada maanteeametiga. Siiski otsustas omanik käimla ära viia. Selliseid korraldusi ei anta ajalehe kaudu.

Idee on igati kiiduväärt. Mulle meeldivad inimesed, kes on ettevõtlikud ning kelle algatusvõime paneb teisi ahhetama. Käies hiljem kohapeal asja uudistamas, võin öelda: „vägev värk“. Valmistatud ehitis on tõeline käsitöö ja meistrimees on näinud vaeva ka esteetilise välisilme loomisel. Müts maha sinu ees, Väino, kes sa hoolid oma kodust ja ümbritsevast. Minult on küsitud viimaste päevade jooksul üsna tihti, kuhu see välikäimla sai, äkki tahaks omanik selle ära müüa. Äriidee – kui on nõudlus, tuleb tekitada pakkumine. Eks valla huvigi oleks, et Esna areneks ja kes veel kui kohalikud tunnetavad kõige paremini  kohalikke muresid ja kitsaskohti. Vald - see on ju meie ühine kodu, kus me kõik koos tahame elada ja koostöös peitub jõud. Kolm kevadet on Esnas toimunud „Naabriplika“ kevadlaat, mis aasta-aastalt on kasvanud. Jätkuks meil tarkust arendada väikest maalilist Esna küla ja loodan, et kõik panustavad järgmisse ühisüritusse.

kolmapäev, 6. juuli 2016

Maanteeamet mängib rahva taluvuspiiril

Maanteeamet (edaspidi MNT) teatas ajakirjanduse kaudu, et 01. oktoobrist k.a alustab tegevust MNT tsentraalne eksamikeskus.  Selguse huvides kordan üle olulisema: jaanuarist 2017 saab mootorratta ja sõiduautojuhi sõidueksameid teha vaid Tallinnas, Tartus, Pärnus, Rakveres, Viljandis, Jõhvis, Kuresssaares ja Kärdlas ja jaanuarist 2018.a kaob vastav võimalus Viljandist ning Jõhvist.

Loomulikult on igal ametil õigus teha oma töös muudatusi lähtudes oma strateegiast, mille on kujundanud omanik ehk Eesti Vabariik. Eeldatavasti rahva huve silmas pidades.  Kahtlemata mõjutab maanteeameti otsus edaspidi järvamaalase elu, aga ka nende elu, kes on käinud just Paides või mujal väiksemas linnas oma riiklikku sõidueksamit sooritamas (põhjendusega, et siin on järjekorrad lühemad kui Tallinnas).

Jõuamegi asja tuumani. Muudatuse eesmärk on maanteeameti väljastatud pressiteate kohaselt„tõsta eksamineerimise kvaliteeti, ühtlustada ootejärjekordi ning vähendada korruptsiooniriski“. Oma pikaajalisele juhtimiskogemusele tuginedes väidan, et viidatud probleemide põhjuseks on töötajate motivatsioonipuudus ja asutuse pidev ümberstruktureerimine.

Nagu ka väide, et teenuse osutamist tuleb piirata kuna vohab korruptsioon. Ma ei ole küll näinud, et korruptsioonikahtluse alla sattunud ministrite tõttu suletaks ministeeriumeid.

Olen liiklusohutuse valdkonnaga seotud olnud ligi paarkümmend aastat, täiendanud oma teadmisi sel teemal Tallinna Ülikoolis ja julgen väita, et eksamineerimise kvaliteeti ei tõsta küll kuidagi see, kui õpe toimub ühes ja eksamineerimine teises keskkonnas.
Nagu näeme – tuleks järvalasel (Paidet lähtekohaks võttes) sõita eksami sooritamiseks umbes tund aega. Kui on soov enne sõidueksami sooritamist veel võõra linna liiklusega kohaneda, tuleb ette võtta ka sõidutunnid. Sõita see kaks korda ligi 100 kilomeetrit mitu korda.  Kas siis kolm korda bussidega ümber istudes või kelleltki lubade ja autoga inimeselt abi paludes, kes selleks vaba päeva peab võtma.

Paide kogemuse põhjal teame, et Tallinnas õppinu ei tee reeglina meie maakonnakeskuses sõidueksamit ära, kui nad ei ole eelnevalt Paides sõidukogemust saanud.
Kui probleem on selles, et Paides eksami tegija ei oska Tallinnas, Tartus või Pärnus liigelda, siis eksamit teeb ta ju ikkagi ühes linnas ja täielikku garantiid kõikide linnade läbimisoskuse kohta ei saa anda. Pealegi, see tuleb aja ja selle jooksul omandatud kogemusega.
Kui probleem on selles, et väiksemates kohtades kukub eksamitel inimesi liiga vähe läbi, siis jah, läbikukkujaid on ilmselt rohkem ja korduseksameist laekub riigile rohkem raha. Aga võib-olla on hoopis lubadeta sõitjaid rohkem, sest pärast neljandat katset lüüakse käega – inimese rahakott pole ju ka põhjatu.
Ja võib-olla on eksaminandide paremad sooritused seotud hoopis tasakaalukate ja tublide sõiduõpetajate tööga?
Millest on vähe räägitud, on eksamineerijate töötasu, mis on juba aastaid allpool vabariigi keskmisest: korraliku töötasu puudumine on tegelik põhjus, miks pole kvalifitseeritud tööjõudu – spetsialistid leiavad rakendust mujal. 
Siinkohal pean kiitma Paide eksamineerijaid, kes käivad üle vabariigi teistes linnades abiks sõidueksameid vastu võtmas.

Riigis käib täistuuridel haldusreform ja selle raames on regionaalminister välja käinud idee
kaotada maavalitsused ja jagada riik neljaks regioonikeskuseks. Kuigi valitsus ega riigikogu ei ole veel vastavasisulist otsust vastu võtnud, on seda teinud maanteeamet, kes pressiteates kuulutab: „neljas regioonikeskuses – Tallinn, Rakvere, Pärnu, Tartu“.

Baranka moodi tühjaks jääva Eestimaa keskel elades hakkab üha enam tunduma, et regionaalpoliitika on tänases Eestis vaid sõnakõlks. Maavalla juhina tunnetan seda igapäevaselt. Kahju, et ametkonnad ja ametnikud on nii enesekesksed ning võõrdunud elust väljaspool suuri linnu.
Iga päev tuleb uudiseid, kuidas kuskil väikevallas, paari tuhande elanikuga alevikus või väikelinnas suleb uksed postkontor, kaovad kaugbussi-või maakondlikud liinid, tsentraliseeritakse pääste- või muud riigile kuuluvat ametit. Alati on eesmärk ilus: tõsta teenuse kvaliteeti ja ikka rahva huvides.  Millise rahva? Linnarahva ilmselt.
Selleks, et see regionaalpoliitika ei meenutaks koera saba tükkhaaval raiumist võiks riigi tasandil vastu võtta otsuse, et elada tohibki ainult linnades. Pole inimesi, pole kulutusi, pole probleemi.
Ometi peaks riik see kuuluma rahvale ja riigiamet(niku)d teenima rahvast, mitte vastupidi.
Kui tsiteerida MNT peadirektorit, siis „eksamite tegemine ei ole igaühele kohustus, see on vaba soov ja tahe“, siis see võibki olla nii, kui igapäevategemised linnast kaugemale ei vii. Maal elava inimese jaoks on mootorratta ja sõiduauto kasutamine eluliselt vajalik, et enda ja pere igapäevatoimingud tehtud saaks. On see siis sõit tööle, kooli, postkontorisse, poodi, riigiasutusse.
Ka väikestes külades elavad lapsed käivad koolis ja huvialaringides, kuigi need asuvad kümnete kilomeetrite kaugusel ja buss sõidab kolm korda päevas.
Juba praegu sõidab osa inimesi Albus perearsti juurde Paidesse ehk 40 kilomeetri kaugusele. Peagi jõustuv tervishoiureform koondab kõik perearstid Järvamaal kolme keskustesse, mis märkimisväärse hulga inimeste jaoks tähendabki kolmveerandtunnist autosõitu. 

Kui ka sõidueksamid kolivad suurematesse linnadesse, peaksin mina õpilasena mõistlikuks kasutada ka sealse linna autokooli teenuseid. Vaadates statistikaameti koostatud statistikat järvalase netotöötasust, siis see on vahemikus 500-700 eurot. Suur osa on miinimumpalgalised, kelle jaoks ainuüksi lubade taotlemine muutub luksuseks.  Ka praegu kasutab märkimisväärne osa õpilastest osamakse teenust, sest korraga kogu summat välja käia lihtsalt ei ole.
Olenemata sõidueksami sooritamise kohast, jääb see ka peale tsentraliseerimist subjektiivseks hinnanguks õpilase suhtes. Kas keegi on analüüsinud, kui palju nendest, kes on sooritanud eksami väikelinnades on hiljem sooritanud rikkumisi või kas nad ikka satuvad sagedamini õnnetustesse, kui närvilistes suurlinnades «napilt» läbi saanud õpilased?

Seega – järjekordne struktuurimuudatus, mis kaotab töötava süsteemi. Selle asemel tekib võrrand, kus küsimusi on rohkem kui vastuseid.
Pigem muutub tsentraliseerides eksamisüsteem veelgi läbipaistmatuks, sest kui praegu on  sõiduõpetajal õigus sõidueksami sooritamise ajal kaasa sõita, siis tulevikus ei ole õpetajal sellist võimalust just vahemaa ja ajalise resurssi tõttu.
Võib-olla maanteeamet kardab, et mõne liiklusõpetaja kvalifikatsioon on kõrgem kui eksamineerija oma?
Ometi on ju MNT ja autokoolide eesmärk on ühine: liikluskasvatuse ja sellest tuleneva liiklusohutuse tagamine.  Eraldi teema on eksamibüroode lahtiolekuajad, mida hakatakse lühendama. Mõeldes kutselistele juhtidele, kes iga viie aasta järel peavad ametikoolituse tunnistust büroos vahetamas käima ja taotluse sisse andma isiklikult, on see võrdlemisi lühinägelik. Olgem kenad tehkem enne töötavad e-lahendused valmis ja siis mõelgem tsentraliseerimisele.

Maanteeamet on autokoolidele tunnistanud, et eksamiautode ost ja kaamerate paigaldamine eksamiautodele pole ennast õigustanud. Millal selle asemel tulevad kaamerad ehk mootorratastele?  Erasektor ei saa nii käituda täna nii, homme teisiti. Klient tahab ettevõtjalt konkreetseid vastuseid, mitte häma.
Kui eesmärgiks on kokkuhoid, siis tahaksin näha ka majanduslikku arvestust, palju see ümberkorraldus riigile maksma läheb. Lisaks puudub meedias esitletud plaanil ka hinnalipik – palju need muudatused riigile maksma lähevad? Tahaks ka näha milline on mõju piirkondadele kust kaovad töökohad ning sellega koos ka nende tänaste töötajate perekonnad.

Kas siis on nii raske tunnistada, et riik ei saa sõidueksami korraldamisega hakkama ja teha ettepanek anda valdkond üle erasektorile. See poleks midagi uut Põhjamaades, mis on meile paljus eeskujuks ja mille mudeleid oleme altid üle võtma.

Kui maanteeameti peadirektor tunnistas Rapla ARK eksamiosakonna sulgemisel, et kommunikatsiooniga jäädi veidi hätta, siis kas nüüd, kui sõidueksamite vastuvõtt on kavas kaotada pooltes maakondades on kommunikatsioon kõrgemal tasemel?
Kas tõesti on maavalitsused kui riigi esindajad andnud sellisele ümberkorraldusele rohelise tee? Igal juhul ei rääkinud selelst plaanist midagi maanteeameti esindajad siis, kui käisid kohtumisel autokoolidega, otsusele pole toetust ka Eesti Autokoolide liidust.
Kui kaua sellised eksperimendid rahva taluvuspiiri otsimisel käivad?


Otsuseid nendes küsimustes tuleb langetada kaalutletult, võttes arvesse mõju maapiirkonnale ja pidades silmas nii teenuste kättesaadavust kui ka mõju inimeste elukvaliteedile. Kõiki teenuseid, mida pakub ametnik kohapeal, ei saa asendada internetiteenusega. Seda eriti olukorras, kus internetiühendust jätkuvalt kõikjal Eestis ei ole ning teenused on veel loomisel.  

esmaspäev, 27. juuni 2016

Võidupüha kõne Müüsleris

Kui ollakse ainult vastu,                    
ei olda millegi poolt.
Ometi on meil pilved ja valgus mõlemalt poolt.
Minus on õelad mõtted õietavarreta.    
 Imeet ainult nendest veri ei tarreta.
Meile on palju antudikka oleme nõutud.   
Näha seda, mis elav.
On seda palju nõutud?

Nõnda küsis luuletaja Juhan Viiding oma kogumikus «Lauluallikas».

Viimased nädalad on pannud mind mõtisklema samal teemal, aga veidi ümberpööratud moel. Et kui olla millegi poolt, kas ollakse siis automaatselt millegi vastu?
Võtame ühe väikse küla näitel. Kui keegi teeb midagi oma väikse küla heaks, siis kas võib talle ette heita, et ta on tegutsenud teiste külade vastu? Õõnestanud ehk nende elujõulisust?
Jah, võib, aga see pole ilus.
Sest tegelikult on ju nii, et kui me teeme midagi ühe väikse koha heaks, teeme me head ka vallale, maakonnale ja kogu Eestile. Eestile, mida me usume end armastavat. Ja sellest armastusest sõltub palju. Võib öelda, et isegi kõik, kui jutuks on vaba Eesti riik.
Psühholoogid on seda meelt, et meie tegutsemine on otseselt seotud sellega, mida me sisimas tunneme. Kas oleme õnnelikud ja iseendaga rahul või mitte. Kas armastame ennast või ei.
Sellest aga algavat kõik – armastusest ja lugupidamisest iseenda vastu. Pole võimalik kedagi teist teha õnnelikuks. Inimene peab ise tahtma olla õnnelik. Oskama end kiita ja tunnustada ka väikeste asjade eest. Me oleme eestlased, me teame ütlust, et koer peab ise oma saba kergitama ja rõõmu tundes lehvitama. Seda kutsutakse rõõmu jagamiseks. Rõõmul on aga kombeks jagamisel mitmekordistuda. Kahjurõõmul kahjuks ka. Kuni keegi seda enam ei jaga.
Ehk siis see, kas me väljendame preemia saaja üle rõõmu ja õnnitleme teda südamest või tunneme kadedust, et me ise või meie kandidaat ei võitnud, räägib kõige rohkem meist endist. Ja ongi nii, et kui armastame ennast, tunneme iseenda saavutuste üle rõõmu, jagub rohkem positiivseid tundeid ka teiste vastu.
Mul on kahju neist, kes ütlevad, et praeguses Eestis pole midagi head. Ma pole nendega nõus. Meil on hea Eesti toit ja omanäoline loodus, aga eelkõige on meil palju andekaid ja nutikaid inimesi, kes armastavad iseend, kes näevad probleemides võimalusi arenguks ja lahendusteks, kes vaidlemise järel suudavad kokku leppida, kes mõistavad tulemuse ja tagajärje erinevust ning nende seotust õigel ajal tegutsemise või tegutsemata jätmisega.
Nad on Eestile asendamatud. Nii nagu kõik Eestis elavad inimesed. Ka need, kes veel ei usu, et neist midagi sõltub. Tuletan meelde, et ükski veepiisk ei pea end uputuse eest vastutavaks, aga sadu ilma piiskadeta pole.
Üks mineviku õppetund, mida võiksime meeles pidada ja millest ka järeltulevatele põlvedele rääkida on seotud justnimelt negatiivsete tunnetega teiste inimeste vastu. Ma ei tea, kas see on eestlaslik või millega see üldse on seotud, kuid psühholoogid võiksid uurida, kuidas on Eestimaa saatusega seotud just seesama poolt ja vastu olemine. Eestimaa poolt olemine on tähendanud justkui alati kellegi vastu olemist. Ordumeeste, mõisnike, venelaste, sakslaste, aga ka meie endi vastu.
Tänasel võidupühal soovin ma, et me võidaksime lahingu iseenda üle - et suudaksime olla rohkem poolt ilma, et oleksime samal ajal millegi või kellegi vastu. Et näeksime erinevuste asemel ühisosa ning keskenduksime lahenduste otsimisele. Mõnikord muutub siis talvise uputusena tunduv sadu lihtsalt suvevihma lombiks, mis kerge tuulega peagi kaob.
Nõnda tegid meie esivanemad, nõnda võideti ka Vabadussõda. Nõnda oleme ka tõeliselt ehk oma hinges vabad. Rõõmurohket võidupüha!




teisipäev, 7. juuni 2016

Lipupäeva mõtteteri


Kas meie eestlastena armastame oma kodumaad, lippu, kaaskodanikke.  Olles ise üks vähestest möödunud laupäeval Peetri lipuväljakul, kauni sündmuse juures,  kus tähistati 132 aasta möödumist Eesti lipu pühitsemisest.
Me kanname endas oma elus väärtuskogemusi mida püüame ka edasi anda. Oleme need saanud süsteemist, millest oleme pärit, oma vanematelt, õpetajatelt. Alati pole need autoriteedid osanud süvendada meis austust, hoolivust ja sõbralikkust ning uudishimu oma kultuuri ja kaasinimeste vastu.
Küsiti ka minult, mis ajas sind laupäeval siia, lipuväljakule – vaba tahe, töö, kohustus. Oli ka üksikuid ükskõikselt möödujaid.  Kas on tingitud see selllest, et oleme põhjamaa rahvas, kes on pigem piltlikult öeldes jahedam, tagasihoidlikum ning meil puuduvad traditsioonid. Traditsioonid ju algavad kodust, peredest mida kantakse põlvest põlve ja omakorda antakse edasi järglastele.

Meie ühiskonnas valitseb hoiak, et negatiivne tagasiside on positiivsest kasulikum. Usutakse, et kriitiline tagasiside on tunnustusest ja kiitusest kasulikum ja usutavam. Praktikas on see kujunenud nii, et kui inimene teeb midagi hästi, siis tavaliselt ei öelda midagi või öeldakse, et alati võib paremini teha.
On liikumas kõnekäänd Karedal on inimesed karedad. Kena ei ole kedagi sildistada ega halvustada. Kriitika on edasiviiv jõud kui see on konstruktiivne kriitika. Samamoodi inimesi  lahterdades omadeks ja võõrasteks on vist ju olnud aegadest-aegadeni eestlastele omane. On üks kena kõnekäänd, vägisi armsaks ei saa. Siinkohal olekski üleskutse kohalikele kogukondadele, tulge kodunt välja – koduväravaga ei lõpe meie kodu. Kas me märkame neid inimesi kes teevad kogukonnas tööd meie kõigi nimel.
Või kui keegi teeb midagi hästi, siis küsitakse,  aga miks sa veel seda ja seda ei teinud. Kellele meeldib selline tagasiside või olukord?! Ometi kasutatakse seda tehnikat iga päev, sünnitades seeläbi tunde, et ükski tegu pole piisavalt hea.

Meil on vallas väga palju toredaid sündmusi läbi aasta alustades Tartu rahulepingu aastapäevaga kuni valla aastalõpupeoni välja.  Naabriplika laadal, jaanipeol, võidupühal ei hakka pikemalt peatuma kuid neid ja palju muid toredaid üritusi keegi ju korraldab. Küsi ka endalt palju oled ise nendesse panustanud.

Kunstnik Kärt Summatavet juhtis kuskil tähelepanu sõnavarale, mida kasutasid 20. sajandi alguses meie esimesed professionaalsed kunstnikud Kristjan Raud ja Ants Laikmaa rahvuse enesetunde tõstmiseks. Nad nimetasid ümber ja kujundasid rahvusesteetika üheks osaks rahvakunsti, mida paljud nende kaasaegsed nimetasid «koliks ja rämpsuks». Nad püüdsid tõestada eestlaste loomingulise andekuse järjepidevust, tõstes küladest kogutud esemed samale väärtustasemele professionaalse kunstiga, näidates, et talurahval on kunstianded kogu aeg olemas olnud.

Teiste ja enda ebaõnnestumiste ja vähese väärtustamise kaudu ei muutu ükski kogukond ega inimene rikkamaks ega paremaks. Ligimese väärtustamine hakkab pihta küsimusest, kuidas sul läheb? Saan ma kuidagi sulle toeks olla – oma kogukonna arendamisel või kultuuriürituse korraldamisel.

esmaspäev, 18. aprill 2016

Kaherattalised tänavaliikluses

Aprillis on oodata kaherattaliste liiklusvahendite teedele tagasitulekut, mistõttu palume kõigil liiklejatel liikluses  eriti tähelepanelik olla. Kevade saabumisega ärkab loodus, aktiviseerub ka inimene kui looduse üks osa. Teedel on ilmade soojenemisel näha üha rohkem jalgrattaid, tõukerattaid, mopeede ja rulluisutajaid. Inimesed on kauem väljas nii sportimas kui ka nautimas sooje kevad-ilmu. Seoses sellega mõned teada-tuntud meeldetuletused.
Kõik liiklejad peaksid olema tähelepanelikud ja arvestama jalgratturite, mopeedide ja mootorratturitega, kelle osalemine liikluses pärast pikka talveperioodi võib kevade alguses ootamatu olla. Sõidukeid,  olgu see siis jalgratas või pisimopeed, juhtivad isikud on juhid. Juhtidel on juhi õigused ja kohustused.  Ennem liiklusse  tormamist võiks kõik ratturid uuesti meelde tuletada ohutud sõiduvõtted ja harjuda kaherattalise liiklusvahendi käitumise eripäradega. Juht peab enne sõidu alustamist veenduma oma sõiduki korrasolekus.

Alla 16-aastased jalgratturid peavad sõites kandma kiivrit

Jalgrattal ja pisimopeedil peab olema töökorras pidur, signaalkell ja vähemalt ühe ratta mõlemal küljel kollane või valge helkur. Lisaks peab jalgrattal, tasakaaluliikuril ja pisimopeedil põlema pimedal ajal või halva nähtavuse korral sõites ees valge ja taga punane tuli.  Iseseisvalt sõiduteel liigeldes peab jalgrattur olema vähemalt 10-aastane. 10–15-aastane jalgrattur peab selleks omama ka vastavat juhiluba. Kui sul luba veel pole, pead selle saamiseks sooritama teooria- ja sõidueksami. Lapsevanema järelevalve all tohib sõiduteel jalgratast juhtida vähemalt 8-aastane laps.
Jalgrattur võib sõiduteed ületada ülekäigurajal sõites, kuid see ei anna jalgratturile teiste sõidukijuhtide suhtes eesõigust. Pisimopeedijuht ülekäigurajal sõites sõiduteed ületada ei tohi.
Sõiduteel sõites peab paiknema selle paremas ääres (erandiks on ümberpaiknemine vasak- või tagasipöördeks). See nõue eeldab ühtlasi, et sõidetakse ühes reas üksteise järel ja ohutuse mõttes on hea kanda helkurvesti.

Mopeedidel olgu liikluskindlustus

Liiklusseaduse täiendusena on laste ohutust silmas pidades kehtestatud nõue, et alla 16-aastased lapsed peavad teel jalgrattaga ja pisimopeediga sõites – nii juhi kui ka sõitjana – kandma kinnirihmatud jalgratturikiivrit. Nõue kanda kiivrit kehtib nii sõiduteel jalgrattal sõitvatele kui ka jalgrattateel, jalgratta- ja jalgteel ning jalgteel ja kõnniteel jalgrattal sõitvatele lastele. Samuti peab sobiv kiiver peas olema näiteks jalgrattaistmel või -haagises sõidutatavatel väikelastel.
Mopeedi võib juhtida vähemalt 14-aastane, kellel on läbitud AM-kategooria koolitus autokoolis. AM-kategooria mootorsõidukit tohib juhtida isik, kellel on mis tahes mootorsõiduki juhtimisõigus või piiratud juhtimisõigus, seda tingimust ei seata enne 1. jaanuari 1993 sündinutele.
Kuna uue liiklusseaduse kohaselt on mopeed mootorsõiduk, siis laieneb mopeedidele ka kohustuslik liikluskindlustus.  Mopeedijuht ja mopeedil sõitja peavad kandma kinnirihmatud motokiivrit. Alla 12-aastast last ei tohi mopeedi tagaistmel sõidutada. Mopeedi tehnoseisund peab vastama valmistaja nõuetele. Mopeedil peab sõites ees põlema valge tuli.
Liiklusohutuse aspektist lähtuvalt on liiklusseadusega määratud ka suurimad lubatud sõidukiirused. Mopeedijuht ei tohi sõita kiiremini kui 45 kilomeetrit tunnis, pisimopeedijuht kiiremini kui 25 kilomeetrit tunnis, tasakaaluliikuri juht aga kiiremini kui 20 kilomeetrit tunnis.  Helkurvestiga oled pimedas ja halva nähtavuse korral teistele liiklejatele nähtavam.
Kaasliiklejate abiga liikluskombed eeskujulikuks

Liigelda tuleb nii, et ei tekitataks ohtu endale ega teistele liiklejatele. Jalgrattur või mopeedijuht ei tohi sõita juhtrauast käega kinni hoidmata, välja arvatud käega hoiatusmärguandmise ajal. Samuti ei tohi lasta ennast vedada teise sõidukiga, vedada esemeid, mis takistavad juhtimist või tekitavad ohtu teistele liiklejatele, ja pukseerida haagist, mis ei ole selleks valmistatud. Juht ei tohi kindlasti olla joobeseisundis. See kehtib kindlasti ka jalgratturi ja mopeedijuhi kohta.
Mopeedi sisepõlemismootori töömaht ei tohi ületada 50 cm3 ja valmistajakiirus 45 km/h. Neid piirmäärasid ületava kaherattalise sõiduki puhul on tegemist juba mootorrattaga.
Kui mopeedi valmistajakiirus on näiteks 50 km/h ehk lubatud piirmäärast 5 kilomeetri võrra suurem, on see sõiduk mootorratas, mille juhtimisel kehtivad kõik liikluseeskirjas sätestatud mootorsõiduki juhile esitatavad nõuded ja kohustused. Mopeedijuht ei tohi sõita kiiremini valmistajakiirusest.

Laps matkib liikluses oma vanemaid, tal ei ole veel kogemusi ning vajalikud käitumisviisid on veel välja kujunemata. Lapsevanem vastutab selle eest, et tema lapsest saaks iseseisev tubli liikleja, kes ei pane ohtu enda ega teiste turvalisust. Kena kevade algust ja turvalist liiklemist!

neljapäev, 7. aprill 2016

Müüsleris sai kannatada tänavavalgustus



Liiklusõnnetuse tagajärjel on häiritud Müüsleri külas Mäeküla-Koeru teel tänavavalgustuse töö. Liiklusõnnetuse tulemusel sai kannatada Kareda vallale kuuluv tänavavalgustuse süsteem, esialgse vaatluse põhjal tänavavalgustuse valgusti purunenud ja tugipost sõidet küljest ära. Liiklusõnnetuse ajal viibis autos juht ja kaks kaasreisijat. Inimesd kannatada ei saanud, õnnetuse põhjustaja on teada.

Kareda valla tänavavalgustuse lepingupartnerile on informatsioon edastatud ja tegeldakse rikke likvideerimisega. Tänavalgustuse korrastustööd ja endine olukord taastatakse esimesel võimalusel.

teisipäev, 5. aprill 2016

Kulu põletamine on ohtlik tegevus

Täna oli õnnelik õnnetus kulutulega Viru külas, kus leegid limpsisid juba kahekorruselise elumaja seinu.
On kätte jõudnud kevadine aeg, päike tuleb välja ja paljud inimese siirduvad õue, et alustada suurkoristuse ja aiatöödega. Aiatöödel koguneb oksi, prahti ja kokkuriisutud muru, mis tavapäraselt lõkkes ära põletatakse. Nii see on ju olnud aegadest-aegadeni maapiirkonnas.
Tuletame üheskoos meelde olulised asjad, et ei tekiks tulekahju, pahandusi naabritega ega arusaamatusi pritsumeestega.  Enne lõkke tegemist veendu selle ohutus kauguses lähimate hoonete ja metsani. Ohutu vahemaa hooneteni on minimaalselt 15 meetrit ja metsani 20 meetrit. Lõkkeaseme ümbrus tuleb puhastada kuluheinast. Kindlasti tuleks jälgida ka tuule suunda ja kiirust. Samuti austage oma naabreid. Lõkke juures peab alati valmis olema ämber veega või tulekustuti ning lõket ei tohi jätta järelvalveta. Lase lõkkel täielikult ära põleda ja kustuta veega lõkke põhi. Lõkketegijal võiks käepärast olla ka telefon vajadusel kiireks reageerimiseks.
Arvan, et kõik teavad, et kulu ei tohi mitte mingil juhul põletada ja see keeld kehtib aastaringselt. Kulu vastu aitab kõige paremini võidelda sügisese niitmisega.