Maanteeamet mängib rahva taluvuspiiril

Maanteeamet (edaspidi MNT) teatas ajakirjanduse kaudu, et 01. oktoobrist k.a alustab tegevust MNT tsentraalne eksamikeskus.  Selguse huvides kordan üle olulisema: jaanuarist 2017 saab mootorratta ja sõiduautojuhi sõidueksameid teha vaid Tallinnas, Tartus, Pärnus, Rakveres, Viljandis, Jõhvis, Kuresssaares ja Kärdlas ja jaanuarist 2018.a kaob vastav võimalus Viljandist ning Jõhvist.

Loomulikult on igal ametil õigus teha oma töös muudatusi lähtudes oma strateegiast, mille on kujundanud omanik ehk Eesti Vabariik. Eeldatavasti rahva huve silmas pidades.  Kahtlemata mõjutab maanteeameti otsus edaspidi järvamaalase elu, aga ka nende elu, kes on käinud just Paides või mujal väiksemas linnas oma riiklikku sõidueksamit sooritamas (põhjendusega, et siin on järjekorrad lühemad kui Tallinnas).

Jõuamegi asja tuumani. Muudatuse eesmärk on maanteeameti väljastatud pressiteate kohaselt„tõsta eksamineerimise kvaliteeti, ühtlustada ootejärjekordi ning vähendada korruptsiooniriski“. Oma pikaajalisele juhtimiskogemusele tuginedes väidan, et viidatud probleemide põhjuseks on töötajate motivatsioonipuudus ja asutuse pidev ümberstruktureerimine.

Nagu ka väide, et teenuse osutamist tuleb piirata kuna vohab korruptsioon. Ma ei ole küll näinud, et korruptsioonikahtluse alla sattunud ministrite tõttu suletaks ministeeriumeid.

Olen liiklusohutuse valdkonnaga seotud olnud ligi paarkümmend aastat, täiendanud oma teadmisi sel teemal Tallinna Ülikoolis ja julgen väita, et eksamineerimise kvaliteeti ei tõsta küll kuidagi see, kui õpe toimub ühes ja eksamineerimine teises keskkonnas.

Nagu näeme – tuleks järvalasel (Paidet lähtekohaks võttes) sõita eksami sooritamiseks umbes tund aega. Kui on soov enne sõidueksami sooritamist veel võõra linna liiklusega kohaneda, tuleb ette võtta ka sõidutunnid. Sõita see kaks korda ligi 100 kilomeetrit mitu korda.  Kas siis kolm korda bussidega ümber istudes või kelleltki lubade ja autoga inimeselt abi paludes, kes selleks vaba päeva peab võtma.

Paide kogemuse põhjal teame, et Tallinnas õppinu ei tee reeglina meie maakonnakeskuses sõidueksamit ära, kui nad ei ole eelnevalt Paides sõidukogemust saanud.

Kui probleem on selles, et Paides eksami tegija ei oska Tallinnas, Tartus või Pärnus liigelda, siis eksamit teeb ta ju ikkagi ühes linnas ja täielikku garantiid kõikide linnade läbimisoskuse kohta ei saa anda. Pealegi, see tuleb aja ja selle jooksul omandatud kogemusega.

Kui probleem on selles, et väiksemates kohtades kukub eksamitel inimesi liiga vähe läbi, siis jah, läbikukkujaid on ilmselt rohkem ja korduseksameist laekub riigile rohkem raha. Aga võib-olla on hoopis lubadeta sõitjaid rohkem, sest pärast neljandat katset lüüakse käega – inimese rahakott pole ju ka põhjatu.

Ja võib-olla on eksaminandide paremad sooritused seotud hoopis tasakaalukate ja tublide sõiduõpetajate tööga?

Millest on vähe räägitud, on eksamineerijate töötasu, mis on juba aastaid allpool vabariigi keskmisest: korraliku töötasu puudumine on tegelik põhjus, miks pole kvalifitseeritud tööjõudu – spetsialistid leiavad rakendust mujal. 

Siinkohal pean kiitma Paide eksamineerijaid, kes käivad üle vabariigi teistes linnades abiks sõidueksameid vastu võtmas.

Riigis käib täistuuridel haldusreform ja selle raames on regionaalminister välja käinud idee

kaotada maavalitsused ja jagada riik neljaks regioonikeskuseks. Kuigi valitsus ega riigikogu ei ole veel vastavasisulist otsust vastu võtnud, on seda teinud maanteeamet, kes pressiteates kuulutab: „neljas regioonikeskuses – Tallinn, Rakvere, Pärnu, Tartu“.

Baranka moodi tühjaks jääva Eestimaa keskel elades hakkab üha enam tunduma, et regionaalpoliitika on tänases Eestis vaid sõnakõlks. Maavalla juhina tunnetan seda igapäevaselt. Kahju, et ametkonnad ja ametnikud on nii enesekesksed ning võõrdunud elust väljaspool suuri linnu.

Iga päev tuleb uudiseid, kuidas kuskil väikevallas, paari tuhande elanikuga alevikus või väikelinnas suleb uksed postkontor, kaovad kaugbussi-või maakondlikud liinid, tsentraliseeritakse pääste- või muud riigile kuuluvat ametit. Alati on eesmärk ilus: tõsta teenuse kvaliteeti ja ikka rahva huvides.  Millise rahva? Linnarahva ilmselt.

Selleks, et see regionaalpoliitika ei meenutaks koera saba tükkhaaval raiumist võiks riigi tasandil vastu võtta otsuse, et elada tohibki ainult linnades. Pole inimesi, pole kulutusi, pole probleemi.

Ometi peaks riik see kuuluma rahvale ja riigiamet(niku)d teenima rahvast, mitte vastupidi.

Kui tsiteerida MNT peadirektorit, siis „eksamite tegemine ei ole igaühele kohustus, see on vaba soov ja tahe“, siis see võibki olla nii, kui igapäevategemised linnast kaugemale ei vii. Maal elava inimese jaoks on mootorratta ja sõiduauto kasutamine eluliselt vajalik, et enda ja pere igapäevatoimingud tehtud saaks. On see siis sõit tööle, kooli, postkontorisse, poodi, riigiasutusse.

Ka väikestes külades elavad lapsed käivad koolis ja huvialaringides, kuigi need asuvad kümnete kilomeetrite kaugusel ja buss sõidab kolm korda päevas.

Juba praegu sõidab osa inimesi Albus perearsti juurde Paidesse ehk 40 kilomeetri kaugusele. Peagi jõustuv tervishoiureform koondab kõik perearstid Järvamaal kolme keskustesse, mis märkimisväärse hulga inimeste jaoks tähendabki kolmveerandtunnist autosõitu. 

Kui ka sõidueksamid kolivad suurematesse linnadesse, peaksin mina õpilasena mõistlikuks kasutada ka sealse linna autokooli teenuseid. Vaadates statistikaameti koostatud statistikat järvalase netotöötasust, siis see on vahemikus 500-700 eurot. Suur osa on miinimumpalgalised, kelle jaoks ainuüksi lubade taotlemine muutub luksuseks.  Ka praegu kasutab märkimisväärne osa õpilastest osamakse teenust, sest korraga kogu summat välja käia lihtsalt ei ole.

Olenemata sõidueksami sooritamise kohast, jääb see ka peale tsentraliseerimist subjektiivseks hinnanguks õpilase suhtes. Kas keegi on analüüsinud, kui palju nendest, kes on sooritanud eksami väikelinnades on hiljem sooritanud rikkumisi või kas nad ikka satuvad sagedamini õnnetustesse, kui närvilistes suurlinnades «napilt» läbi saanud õpilased?

Seega – järjekordne struktuurimuudatus, mis kaotab töötava süsteemi. Selle asemel tekib võrrand, kus küsimusi on rohkem kui vastuseid.

Pigem muutub tsentraliseerides eksamisüsteem veelgi läbipaistmatuks, sest kui praegu on  sõiduõpetajal õigus sõidueksami sooritamise ajal kaasa sõita, siis tulevikus ei ole õpetajal sellist võimalust just vahemaa ja ajalise resurssi tõttu.

Võib-olla maanteeamet kardab, et mõne liiklusõpetaja kvalifikatsioon on kõrgem kui eksamineerija oma?

Ometi on ju MNT ja autokoolide eesmärk on ühine: liikluskasvatuse ja sellest tuleneva liiklusohutuse tagamine.  Eraldi teema on eksamibüroode lahtiolekuajad, mida hakatakse lühendama. Mõeldes kutselistele juhtidele, kes iga viie aasta järel peavad ametikoolituse tunnistust büroos vahetamas käima ja taotluse sisse andma isiklikult, on see võrdlemisi lühinägelik. Olgem kenad tehkem enne töötavad e-lahendused valmis ja siis mõelgem tsentraliseerimisele.

Maanteeamet on autokoolidele tunnistanud, et eksamiautode ost ja kaamerate paigaldamine eksamiautodele pole ennast õigustanud. Millal selle asemel tulevad kaamerad ehk mootorratastele?  Erasektor ei saa nii käituda täna nii, homme teisiti. Klient tahab ettevõtjalt konkreetseid vastuseid, mitte häma.

Kui eesmärgiks on kokkuhoid, siis tahaksin näha ka majanduslikku arvestust, palju see ümberkorraldus riigile maksma läheb. Lisaks puudub meedias esitletud plaanil ka hinnalipik – palju need muudatused riigile maksma lähevad? Tahaks ka näha milline on mõju piirkondadele kust kaovad töökohad ning sellega koos ka nende tänaste töötajate perekonnad.

Kas siis on nii raske tunnistada, et riik ei saa sõidueksami korraldamisega hakkama ja teha ettepanek anda valdkond üle erasektorile. See poleks midagi uut Põhjamaades, mis on meile paljus eeskujuks ja mille mudeleid oleme altid üle võtma.

Kui maanteeameti peadirektor tunnistas Rapla ARK eksamiosakonna sulgemisel, et kommunikatsiooniga jäädi veidi hätta, siis kas nüüd, kui sõidueksamite vastuvõtt on kavas kaotada pooltes maakondades on kommunikatsioon kõrgemal tasemel?

Kas tõesti on maavalitsused kui riigi esindajad andnud sellisele ümberkorraldusele rohelise tee? Igal juhul ei rääkinud selelst plaanist midagi maanteeameti esindajad siis, kui käisid kohtumisel autokoolidega, otsusele pole toetust ka Eesti Autokoolide liidust.

Kui kaua sellised eksperimendid rahva taluvuspiiri otsimisel käivad?

Otsuseid nendes küsimustes tuleb langetada kaalutletult, võttes arvesse mõju maapiirkonnale ja pidades silmas nii teenuste kättesaadavust kui ka mõju inimeste elukvaliteedile. Kõiki teenuseid, mida pakub ametnik kohapeal, ei saa asendada internetiteenusega. Seda eriti olukorras, kus internetiühendust jätkuvalt kõikjal Eestis ei ole ning teenused on veel loomisel.  

Võidupüha kõne Müüsleris

Kui ollakse ainult vastu,                    
ei olda millegi poolt.
Ometi on meil pilved ja valgus mõlemalt poolt.
Minus on õelad mõtted õieta, varreta.    
 Ime, et ainult nendest veri ei tarreta.
Meile on palju antud–ikka oleme nõutud.   
Näha seda, mis elav.
On seda palju nõutud?

Nõnda küsis luuletaja Juhan Viiding oma kogumikus «Lauluallikas».

Viimased nädalad on pannud mind mõtisklema samal teemal, aga veidi ümberpööratud moel. Et kui olla millegi poolt, kas ollakse siis automaatselt millegi vastu?

Võtame ühe väikse küla näitel. Kui keegi teeb midagi oma väikse küla heaks, siis kas võib talle ette heita, et ta on tegutsenud teiste külade vastu? Õõnestanud ehk nende elujõulisust?

Jah, võib, aga see pole ilus.

Sest tegelikult on ju nii, et kui me teeme midagi ühe väikse koha heaks, teeme me head ka vallale, maakonnale ja kogu Eestile. Eestile, mida me usume end armastavat. Ja sellest armastusest sõltub palju. Võib öelda, et isegi kõik, kui jutuks on vaba Eesti riik.

Psühholoogid on seda meelt, et meie tegutsemine on otseselt seotud sellega, mida me sisimas tunneme. Kas oleme õnnelikud ja iseendaga rahul või mitte. Kas armastame ennast või ei.

Sellest aga algavat kõik – armastusest ja lugupidamisest iseenda vastu. Pole võimalik kedagi teist teha õnnelikuks. Inimene peab ise tahtma olla õnnelik. Oskama end kiita ja tunnustada ka väikeste asjade eest. Me oleme eestlased, me teame ütlust, et koer peab ise oma saba kergitama ja rõõmu tundes lehvitama. Seda kutsutakse rõõmu jagamiseks. Rõõmul on aga kombeks jagamisel mitmekordistuda. Kahjurõõmul kahjuks ka. Kuni keegi seda enam ei jaga.

Ehk siis see, kas me väljendame preemia saaja üle rõõmu ja õnnitleme teda südamest või tunneme kadedust, et me ise või meie kandidaat ei võitnud, räägib kõige rohkem meist endist. Ja ongi nii, et kui armastame ennast, tunneme iseenda saavutuste üle rõõmu, jagub rohkem positiivseid tundeid ka teiste vastu.

Mul on kahju neist, kes ütlevad, et praeguses Eestis pole midagi head. Ma pole nendega nõus. Meil on hea Eesti toit ja omanäoline loodus, aga eelkõige on meil palju andekaid ja nutikaid inimesi, kes armastavad iseend, kes näevad probleemides võimalusi arenguks ja lahendusteks, kes vaidlemise järel suudavad kokku leppida, kes mõistavad tulemuse ja tagajärje erinevust ning nende seotust õigel ajal tegutsemise või tegutsemata jätmisega.

Nad on Eestile asendamatud. Nii nagu kõik Eestis elavad inimesed. Ka need, kes veel ei usu, et neist midagi sõltub. Tuletan meelde, et ükski veepiisk ei pea end uputuse eest vastutavaks, aga sadu ilma piiskadeta pole.

Üks mineviku õppetund, mida võiksime meeles pidada ja millest ka järeltulevatele põlvedele rääkida on seotud justnimelt negatiivsete tunnetega teiste inimeste vastu. Ma ei tea, kas see on eestlaslik või millega see üldse on seotud, kuid psühholoogid võiksid uurida, kuidas on Eestimaa saatusega seotud just seesama poolt ja vastu olemine. Eestimaa poolt olemine on tähendanud justkui alati kellegi vastu olemist. Ordumeeste, mõisnike, venelaste, sakslaste, aga ka meie endi vastu.

Tänasel võidupühal soovin ma, et me võidaksime lahingu iseenda üle - et suudaksime olla rohkem poolt ilma, et oleksime samal ajal millegi või kellegi vastu. Et näeksime erinevuste asemel ühisosa ning keskenduksime lahenduste otsimisele. Mõnikord muutub siis talvise uputusena tunduv sadu lihtsalt suvevihma lombiks, mis kerge tuulega peagi kaob.

Nõnda tegid meie esivanemad, nõnda võideti ka Vabadussõda. Nõnda oleme ka tõeliselt ehk oma hinges vabad. Rõõmurohket võidupüha!

Lipupäeva mõtteteri

Kas meie eestlastena armastame oma kodumaad, lippu, kaaskodanikke.  Olles ise üks vähestest möödunud laupäeval Peetri lipuväljakul, kauni sündmuse juures,  kus tähistati 132 aasta möödumist Eesti lipu pühitsemisest.
Me kanname endas oma elus väärtuskogemusi mida püüame ka edasi anda. Oleme need saanud süsteemist, millest oleme pärit, oma vanematelt, õpetajatelt. Alati pole need autoriteedid osanud süvendada meis austust, hoolivust ja sõbralikkust ning uudishimu oma kultuuri ja kaasinimeste vastu.

Küsiti ka minult, mis ajas sind laupäeval siia, lipuväljakule – vaba tahe, töö, kohustus. Oli ka üksikuid ükskõikselt möödujaid.  Kas on tingitud see selllest, et oleme põhjamaa rahvas, kes on pigem piltlikult öeldes jahedam, tagasihoidlikum ning meil puuduvad traditsioonid. Traditsioonid ju algavad kodust, peredest mida kantakse põlvest põlve ja omakorda antakse edasi järglastele.

Meie ühiskonnas valitseb hoiak, et negatiivne tagasiside on positiivsest kasulikum. Usutakse, et kriitiline tagasiside on tunnustusest ja kiitusest kasulikum ja usutavam. Praktikas on see kujunenud nii, et kui inimene teeb midagi hästi, siis tavaliselt ei öelda midagi või öeldakse, et alati võib paremini teha.

On liikumas kõnekäänd Karedal on inimesed karedad. Kena ei ole kedagi sildistada ega halvustada. Kriitika on edasiviiv jõud kui see on konstruktiivne kriitika. Samamoodi inimesi  lahterdades omadeks ja võõrasteks on vist ju olnud aegadest-aegadeni eestlastele omane. On üks kena kõnekäänd, vägisi armsaks ei saa. Siinkohal olekski üleskutse kohalikele kogukondadele, tulge kodunt välja – koduväravaga ei lõpe meie kodu. Kas me märkame neid inimesi kes teevad kogukonnas tööd meie kõigi nimel.

Või kui keegi teeb midagi hästi, siis küsitakse,  aga miks sa veel seda ja seda ei teinud. Kellele meeldib selline tagasiside või olukord?! Ometi kasutatakse seda tehnikat iga päev, sünnitades seeläbi tunde, et ükski tegu pole piisavalt hea.

Meil on vallas väga palju toredaid sündmusi läbi aasta alustades Tartu rahulepingu aastapäevaga kuni valla aastalõpupeoni välja.  Naabriplika laadal, jaanipeol, võidupühal ei hakka pikemalt peatuma kuid neid ja palju muid toredaid üritusi keegi ju korraldab. Küsi ka endalt palju oled ise nendesse panustanud.

Kunstnik Kärt Summatavet juhtis kuskil tähelepanu sõnavarale, mida kasutasid 20. sajandi alguses meie esimesed professionaalsed kunstnikud Kristjan Raud ja Ants Laikmaa rahvuse enesetunde tõstmiseks. Nad nimetasid ümber ja kujundasid rahvusesteetika üheks osaks rahvakunsti, mida paljud nende kaasaegsed nimetasid «koliks ja rämpsuks». Nad püüdsid tõestada eestlaste loomingulise andekuse järjepidevust, tõstes küladest kogutud esemed samale väärtustasemele professionaalse kunstiga, näidates, et talurahval on kunstianded kogu aeg olemas olnud.

Teiste ja enda ebaõnnestumiste ja vähese väärtustamise kaudu ei muutu ükski kogukond ega inimene rikkamaks ega paremaks. Ligimese väärtustamine hakkab pihta küsimusest, kuidas sul läheb? Saan ma kuidagi sulle toeks olla – oma kogukonna arendamisel või kultuuriürituse korraldamisel.

Kaherattalised tänavaliikluses

Aprillis on oodata kaherattaliste liiklusvahendite teedele tagasitulekut, mistõttu palume kõigil liiklejatel liikluses  eriti tähelepanelik olla. Kevade saabumisega ärkab loodus, aktiviseerub ka inimene kui looduse üks osa. Teedel on ilmade soojenemisel näha üha rohkem jalgrattaid, tõukerattaid, mopeede ja rulluisutajaid. Inimesed on kauem väljas nii sportimas kui ka nautimas sooje kevad-ilmu. Seoses sellega mõned teada-tuntud meeldetuletused.
Kõik liiklejad peaksid olema tähelepanelikud ja arvestama jalgratturite, mopeedide ja mootorratturitega, kelle osalemine liikluses pärast pikka talveperioodi võib kevade alguses ootamatu olla. Sõidukeid,  olgu see siis jalgratas või pisimopeed, juhtivad isikud on juhid. Juhtidel on juhi õigused ja kohustused.  Ennem liiklusse  tormamist võiks kõik ratturid uuesti meelde tuletada ohutud sõiduvõtted ja harjuda kaherattalise liiklusvahendi käitumise eripäradega. Juht peab enne sõidu alustamist veenduma oma sõiduki korrasolekus.

Alla 16-aastased jalgratturid peavad sõites kandma kiivrit

Jalgrattal ja pisimopeedil peab olema töökorras pidur, signaalkell ja vähemalt ühe ratta mõlemal küljel kollane või valge helkur. Lisaks peab jalgrattal, tasakaaluliikuril ja pisimopeedil põlema pimedal ajal või halva nähtavuse korral sõites ees valge ja taga punane tuli.  Iseseisvalt sõiduteel liigeldes peab jalgrattur olema vähemalt 10-aastane. 10–15-aastane jalgrattur peab selleks omama ka vastavat juhiluba. Kui sul luba veel pole, pead selle saamiseks sooritama teooria- ja sõidueksami. Lapsevanema järelevalve all tohib sõiduteel jalgratast juhtida vähemalt 8-aastane laps.
Jalgrattur võib sõiduteed ületada ülekäigurajal sõites, kuid see ei anna jalgratturile teiste sõidukijuhtide suhtes eesõigust. Pisimopeedijuht ülekäigurajal sõites sõiduteed ületada ei tohi.
Sõiduteel sõites peab paiknema selle paremas ääres (erandiks on ümberpaiknemine vasak- või tagasipöördeks). See nõue eeldab ühtlasi, et sõidetakse ühes reas üksteise järel ja ohutuse mõttes on hea kanda helkurvesti.

Mopeedidel olgu liikluskindlustus

Liiklusseaduse täiendusena on laste ohutust silmas pidades kehtestatud nõue, et alla 16-aastased lapsed peavad teel jalgrattaga ja pisimopeediga sõites – nii juhi kui ka sõitjana – kandma kinnirihmatud jalgratturikiivrit. Nõue kanda kiivrit kehtib nii sõiduteel jalgrattal sõitvatele kui ka jalgrattateel, jalgratta- ja jalgteel ning jalgteel ja kõnniteel jalgrattal sõitvatele lastele. Samuti peab sobiv kiiver peas olema näiteks jalgrattaistmel või -haagises sõidutatavatel väikelastel.
Mopeedi võib juhtida vähemalt 14-aastane, kellel on läbitud AM-kategooria koolitus autokoolis. AM-kategooria mootorsõidukit tohib juhtida isik, kellel on mis tahes mootorsõiduki juhtimisõigus või piiratud juhtimisõigus, seda tingimust ei seata enne 1. jaanuari 1993 sündinutele.
Kuna uue liiklusseaduse kohaselt on mopeed mootorsõiduk, siis laieneb mopeedidele ka kohustuslik liikluskindlustus.  Mopeedijuht ja mopeedil sõitja peavad kandma kinnirihmatud motokiivrit. Alla 12-aastast last ei tohi mopeedi tagaistmel sõidutada. Mopeedi tehnoseisund peab vastama valmistaja nõuetele. Mopeedil peab sõites ees põlema valge tuli.
Liiklusohutuse aspektist lähtuvalt on liiklusseadusega määratud ka suurimad lubatud sõidukiirused. Mopeedijuht ei tohi sõita kiiremini kui 45 kilomeetrit tunnis, pisimopeedijuht kiiremini kui 25 kilomeetrit tunnis, tasakaaluliikuri juht aga kiiremini kui 20 kilomeetrit tunnis.  Helkurvestiga oled pimedas ja halva nähtavuse korral teistele liiklejatele nähtavam.
Kaasliiklejate abiga liikluskombed eeskujulikuks

Liigelda tuleb nii, et ei tekitataks ohtu endale ega teistele liiklejatele. Jalgrattur või mopeedijuht ei tohi sõita juhtrauast käega kinni hoidmata, välja arvatud käega hoiatusmärguandmise ajal. Samuti ei tohi lasta ennast vedada teise sõidukiga, vedada esemeid, mis takistavad juhtimist või tekitavad ohtu teistele liiklejatele, ja pukseerida haagist, mis ei ole selleks valmistatud. Juht ei tohi kindlasti olla joobeseisundis. See kehtib kindlasti ka jalgratturi ja mopeedijuhi kohta.
Mopeedi sisepõlemismootori töömaht ei tohi ületada 50 cm3 ja valmistajakiirus 45 km/h. Neid piirmäärasid ületava kaherattalise sõiduki puhul on tegemist juba mootorrattaga.
Kui mopeedi valmistajakiirus on näiteks 50 km/h ehk lubatud piirmäärast 5 kilomeetri võrra suurem, on see sõiduk mootorratas, mille juhtimisel kehtivad kõik liikluseeskirjas sätestatud mootorsõiduki juhile esitatavad nõuded ja kohustused. Mopeedijuht ei tohi sõita kiiremini valmistajakiirusest.

Laps matkib liikluses oma vanemaid, tal ei ole veel kogemusi ning vajalikud käitumisviisid on veel välja kujunemata. Lapsevanem vastutab selle eest, et tema lapsest saaks iseseisev tubli liikleja, kes ei pane ohtu enda ega teiste turvalisust. Kena kevade algust ja turvalist liiklemist!

Müüsleris sai kannatada tänavavalgustus

Liiklusõnnetuse tagajärjel on häiritud Müüsleri külas Mäeküla-Koeru teel tänavavalgustuse töö. Liiklusõnnetuse tulemusel sai kannatada Kareda vallale kuuluv tänavavalgustuse süsteem, esialgse vaatluse põhjal tänavavalgustuse valgusti purunenud ja tugipost sõidet küljest ära. Liiklusõnnetuse ajal viibis autos juht ja kaks kaasreisijat. Inimesd kannatada ei saanud, õnnetuse põhjustaja on teada.

Kareda valla tänavavalgustuse lepingupartnerile on informatsioon edastatud ja tegeldakse rikke likvideerimisega. Tänavalgustuse korrastustööd ja endine olukord taastatakse esimesel võimalusel.

Kulu põletamine on ohtlik tegevus

Täna oli õnnelik õnnetus kulutulega Viru külas, kus leegid limpsisid juba kahekorruselise elumaja seinu.
On kätte jõudnud kevadine aeg, päike tuleb välja ja paljud inimese siirduvad õue, et alustada suurkoristuse ja aiatöödega. Aiatöödel koguneb oksi, prahti ja kokkuriisutud muru, mis tavapäraselt lõkkes ära põletatakse. Nii see on ju olnud aegadest-aegadeni maapiirkonnas.
Tuletame üheskoos meelde olulised asjad, et ei tekiks tulekahju, pahandusi naabritega ega arusaamatusi pritsumeestega.  Enne lõkke tegemist veendu selle ohutus kauguses lähimate hoonete ja metsani. Ohutu vahemaa hooneteni on minimaalselt 15 meetrit ja metsani 20 meetrit. Lõkkeaseme ümbrus tuleb puhastada kuluheinast. Kindlasti tuleks jälgida ka tuule suunda ja kiirust. Samuti austage oma naabreid. Lõkke juures peab alati valmis olema ämber veega või tulekustuti ning lõket ei tohi jätta järelvalveta. Lase lõkkel täielikult ära põleda ja kustuta veega lõkke põhi. Lõkketegijal võiks käepärast olla ka telefon vajadusel kiireks reageerimiseks.
Arvan, et kõik teavad, et kulu ei tohi mitte mingil juhul põletada ja see keeld kehtib aastaringselt. Kulu vastu aitab kõige paremini võidelda sügisese niitmisega.

VALLAVALITSUSE HANGE

Vallavalitsuse hange

"Sõiduauto ost“

 Esna vald kutsub Teid osalema hanke “Sõiduauto ost” pakkumusmenetluses.

1.      hanke Üldtingimused

1.1. Hanke objektiks on ühe (1) sõiduauto ostmine (1) üheks kuuks. Esna vald soovib ühe kuu jooksul kasutada ühte (1) universaalkerega sõiduautot.

1.2. Hanke korraldajaks ja Hankijaks on Esna vald, asukoht Kesktee 11 Peetri, 73101 Järvamaa.

1.3. Mootorsõidukite üleandmise tähtaeg on 30.04.2016 Sõidukite üleandmine toimub aadressil Kesktee 11 Peetri, 73101 Järvamaa.

1.4. Täiendavat informatsiooni ja selgitusi hankedokumentide kohta väljastab vallavanem Paavel Koossaar

2.      Nõuded  OSTUteenusele

2.1. Üldised nõuded

2.1.0.  

2.1.1. Sõiduauto peavad omama kohustusliku liikluskindlustust ja kaskokindlustust. Renditavate sõiduautode kindlustuste olemasolu eest vastutab Pakkuja. Kaskokindlustuse omavastutus ei tohi olla suurem kui 200€.

2.1.2. Pakkuja tagab ööpäevaringse operatiivse abi, kui Hankija on sattunud sõiduautoga hädaolukorda (tehniline rike, avarii vm).

2.2. Universaal kerega sõiduauto (1 tk)

2.2.0.  

2.2.1. ostu hind mitte väiksem kui 50 000.00 eurot (KM-ta) sõiduauto kohta

3.      sõiduautode Tehniline kirjeldus

3.1. Universaalkerega sõiduauto peab vastama vähemalt alltoodud tingimustele

§  esmane registreerimine mitte varasem kui 2016 aasta

§  sõiduki läbisõit mitte suurem kui 10 km

§  maastur

§  värvus must

§  istekohti koos juhiga 5

§  diiselmootor vähemalt 2,8D-4D

§  võimsus vähemalt 130 kW

§  kütusekulu keskmine alates 7,5  l/100 km

§  vähemalt 6-käiguline manuaal

§  nelikvedu

§  ABS pidurisüsteem

§  stabiilusus- ja veojõukontroll

§  elektrooniline kiirusehoidik

§  integreeritud “käed vaba” telefonisüsteem

§  integreeritud CD raadio 9 kõlarit

§  kliirens vähemalt 220 mm

§  kiirus vähemalt 175 km/h

§  lõhnakuusk

4.      Hanke üldreeglid ja tingimused

4.1. Pakkumus peab sisaldama Lisa 1 kohast pakkumuse maksumust eurodes ilma käibemaksuta.

4.2. Pakkumuste võrdlemisel ja hindamisel kasutatakse hindamiskriteeriumina madalamat hinda.

4.3. Pakkujatel ei ole õigust nõuda hanke korraldajalt pakkumuse tegemisega seotud kulude korvamist.

4.4. Hankijal on õigus tagasi lükata kõik pakkumused, mille maksumus ei ületa hankija poolt

4.5. Hankijal on õigus pidada pakkujatega läbirääkimisi eesmärgiga leida hankija jaoks sobivam hanke tulemus. Läbirääkimised on konfidentsiaalsed.

LISA 1. Hinnapakkumuse vorm

1.      Olles tutvunud käesoleva hanke, “Sõiduauto ost” dokumentidega, kinnitame, et oleme valmis pakkuma sõiduauto müüki Esna vallale alljärgnevate hindadega.

2.      Hinnaettepanek

Nr.	Nimetus	Kirjeldus	Kogus	Ühiku hind	Maksumus km-ta	Märkused
1	5-ukselise universaalkerega sõiduauto hind	Märkustes välja tuua pakutava  5-ukselise universaalkerega sõiduauto mudel ja mark	1 tk.

3.      Kokku summa:  ……………..............…eurot.

4.      Pakkuja                                        nimi……………………………..

aadress…………………………

e-mail……………………………

5.      Pakkuja poolt allakirjutanud        nimi………………

amet………………

kuupäev…………….