Võidupüha kõne Müüsleris

Kui ollakse ainult vastu,                    
ei olda millegi poolt.
Ometi on meil pilved ja valgus mõlemalt poolt.
Minus on õelad mõtted õieta, varreta.    
 Ime, et ainult nendest veri ei tarreta.
Meile on palju antud–ikka oleme nõutud.   
Näha seda, mis elav.
On seda palju nõutud?

Nõnda küsis luuletaja Juhan Viiding oma kogumikus «Lauluallikas».

Viimased nädalad on pannud mind mõtisklema samal teemal, aga veidi ümberpööratud moel. Et kui olla millegi poolt, kas ollakse siis automaatselt millegi vastu?

Võtame ühe väikse küla näitel. Kui keegi teeb midagi oma väikse küla heaks, siis kas võib talle ette heita, et ta on tegutsenud teiste külade vastu? Õõnestanud ehk nende elujõulisust?

Jah, võib, aga see pole ilus.

Sest tegelikult on ju nii, et kui me teeme midagi ühe väikse koha heaks, teeme me head ka vallale, maakonnale ja kogu Eestile. Eestile, mida me usume end armastavat. Ja sellest armastusest sõltub palju. Võib öelda, et isegi kõik, kui jutuks on vaba Eesti riik.

Psühholoogid on seda meelt, et meie tegutsemine on otseselt seotud sellega, mida me sisimas tunneme. Kas oleme õnnelikud ja iseendaga rahul või mitte. Kas armastame ennast või ei.

Sellest aga algavat kõik – armastusest ja lugupidamisest iseenda vastu. Pole võimalik kedagi teist teha õnnelikuks. Inimene peab ise tahtma olla õnnelik. Oskama end kiita ja tunnustada ka väikeste asjade eest. Me oleme eestlased, me teame ütlust, et koer peab ise oma saba kergitama ja rõõmu tundes lehvitama. Seda kutsutakse rõõmu jagamiseks. Rõõmul on aga kombeks jagamisel mitmekordistuda. Kahjurõõmul kahjuks ka. Kuni keegi seda enam ei jaga.

Ehk siis see, kas me väljendame preemia saaja üle rõõmu ja õnnitleme teda südamest või tunneme kadedust, et me ise või meie kandidaat ei võitnud, räägib kõige rohkem meist endist. Ja ongi nii, et kui armastame ennast, tunneme iseenda saavutuste üle rõõmu, jagub rohkem positiivseid tundeid ka teiste vastu.

Mul on kahju neist, kes ütlevad, et praeguses Eestis pole midagi head. Ma pole nendega nõus. Meil on hea Eesti toit ja omanäoline loodus, aga eelkõige on meil palju andekaid ja nutikaid inimesi, kes armastavad iseend, kes näevad probleemides võimalusi arenguks ja lahendusteks, kes vaidlemise järel suudavad kokku leppida, kes mõistavad tulemuse ja tagajärje erinevust ning nende seotust õigel ajal tegutsemise või tegutsemata jätmisega.

Nad on Eestile asendamatud. Nii nagu kõik Eestis elavad inimesed. Ka need, kes veel ei usu, et neist midagi sõltub. Tuletan meelde, et ükski veepiisk ei pea end uputuse eest vastutavaks, aga sadu ilma piiskadeta pole.

Üks mineviku õppetund, mida võiksime meeles pidada ja millest ka järeltulevatele põlvedele rääkida on seotud justnimelt negatiivsete tunnetega teiste inimeste vastu. Ma ei tea, kas see on eestlaslik või millega see üldse on seotud, kuid psühholoogid võiksid uurida, kuidas on Eestimaa saatusega seotud just seesama poolt ja vastu olemine. Eestimaa poolt olemine on tähendanud justkui alati kellegi vastu olemist. Ordumeeste, mõisnike, venelaste, sakslaste, aga ka meie endi vastu.

Tänasel võidupühal soovin ma, et me võidaksime lahingu iseenda üle - et suudaksime olla rohkem poolt ilma, et oleksime samal ajal millegi või kellegi vastu. Et näeksime erinevuste asemel ühisosa ning keskenduksime lahenduste otsimisele. Mõnikord muutub siis talvise uputusena tunduv sadu lihtsalt suvevihma lombiks, mis kerge tuulega peagi kaob.

Nõnda tegid meie esivanemad, nõnda võideti ka Vabadussõda. Nõnda oleme ka tõeliselt ehk oma hinges vabad. Rõõmurohket võidupüha!