Elul
ei ole lugu,
elu on loomine.
Kas
on nii, et me saame
kõik, mida soovime?
Kas
on nii, et me saame
kõik nagu pälvime?
Kas
on nii, et meid tabab
kõik, mida väldime?
Aeg,
sina üürikene
ja üllatuslooline –
elu
ei ole lugu,
vaid lootus ja loomine.
Hea
vallarahvas, head külalised!
Alustasin luuletaja Doris Kareva ridadega, millega ta vastas
küsimusele oma elulooraamatu ilmumise kohta. Taasiseseisvunud Eestis 25.
sünnipäeva tähistava Kareda valla loos on käimas ühe olulise peatüki
kirjutamine. See ei tähenda, et teised peatükid oleksid vähem või rohkem
tähtsamad.
Kui nii mõnegi Järvamaa omavalitsuse jaoks jääb 2016. aastal
tähistatav 25. loomise aastapäev viimaseks eraldi omavalitsusena ning järgmisel
aastal algab uus ajajärk, siis Kareda valla rahvas saab valla loomise
aastapäeva soovi korral meeles pidada veel korra. On ju selleks ajaks ilmselt
ühinenud Järva valla esimesed valimised alles 15. oktoobril.
See on tulevik. Laseme tal tulla õigel ajal.
Räägime sellest, mis on tähtis praegu. Aasta alguses oli
Kareda vallas täpselt 600 elanikku. Praeguseks on neid veelgi vähem.
Rahvaarvust sõltub palju. Sõltub sõltumata sellest, kui suures omavalitsuses
siinkandi rahvas elab.
Exceli tabeleid joonistada on lihtne. Palju keerulisem on
selle juures meeles pidada, et ka Eesti riik on väike ning ainult numbritest
lähtudes ei peaks meil olema pooltki sellest, mis on meist palju suurematel ja
rahvarohkematel riikidel. Ometi võtame me neid eeskujuks. Kas võtame hammustada
liiga suure tüki?
President Lennart Meri on öelnud, et Eesti riik on väike ja
kallis. Rahakotile ja südamele. Ma julgen sama väita Kareda valla kohta - väike, aga südamele kindlasti kallis.
Väiksusel on oma eelised, samuti suurusel. Eks see olegi
vaatenurkade küsimus. Iidne ja uudne Kareda on oma pika ajaloo jooksul kogenud
mõlemat. Ja tänu kirja pandud loole, teame me, et aastal 1212 oli Kareda Läti
Henriku kroonika järgi Järvamaa tähtsamate keskuste üle. Vaadates kaarte, siis
jooksevad teed päikesekiirtena keskusse kokku...
Sellist vaimuvalgust on siinne kant jaganud aastasadade
jooksul ja minu nägemust mööda on see valdkond, mille üle võiksime uhkemad olla
ja seda paremini väärtustada. Väärtustamine ei tähenda ainult muuseumit ja
raamatuid, vaid ka väärtuse andmist. Me võiksime olla julgemad pärandi
taaselustamisel sel moel, et see kohalikele tegutsemist ja miks ka mitte- tulu
tooks. Ma ei leia, et see vähendaks pärandi väärtust, kui see jõuab rohkemate
inimesteni ning need inimesed, kes selle tutvustamise taga on, saavad ka töö
eest tasu.
See on võimalus, mida oleme seni ehk vähe kasutanud, kuid
milles on potentsiaali. Või ootame kedagi väljastpoolt, kes teeks seda meie
eest ja vangutaks pead, et kuidas te küll ise ei märganud?
Kuidas on, kas olete suutnud kaasa mõelda ja oskate ehk ise
välja pakkuda?
Kui alustame varasemast ajast, siis võime võtta Heinrich
Stahli ja tema eesti keele grammatika. Jaa, mälestustahvel on, aga tegevus?
Näiteid, kuidas kirjalikku pärandit hoiavad elus tegevused pole vaja kaugelt
otsida - äsjane Kalju Lepiku
luulevõistlus Koerus või Tammsaare muuseumis toimuv kirjandite kirjutamise
konkurss.
Meil on 2004. aastast lipuväljak, mis peaks aitama meil
meeles pidada perekond Beermanni ja Eesti lipu sünnilugu. Hästi. Meie ise teame
seda kõike, aga mida saaksime teha, et ka teised teaks, miks me kooliaasta
algust just sellel lipuväljakul alustame?
Meil on Ataste seminar ja tema lugu. See lugu on praegu
ainult kirjasõnas. Miks ei võiks ka Ataste lugu edasi elada? Ma ei pea silmas
seda, et hakkame siin kohe õpetajaid koolitama, aga kui seda kirjasõna lähemalt
uuriksime, tekivad kindlasti mõned ideed, kuidas....
Lisame siia Eesti kõrgemate maakirikute hulka kuuluva Järva Peetri
kiriku koos kirikaias oleva pärandiga, Järvamaal esimesena taastatud
vabadussõja ausamba Müüsleris, Öötla mõisa omanäolisuse ja see võimalike heade
ideede hulk on veelgi suurem.
Näete, kui palju võimalusi.... Need on vaid mõned näited,
kuidas luua siinkandi lugu, et elu võiks edasi minna.
Mul on hea meel, et „Naabriplika“ jätkuvalt siinkandis edasi
tegutseb. Et me seda soovime, sest see loob uuema aja lugu. Te ilmselt ei
kujuta ette, kui paljud inimesed tulevad siiakanti lihtsalt selleks, et
veenduda oma silmaga – see küla ja bussipeatus on päriselt olemas. See vallamaja
ja need ruumid on päriselt olemas.
Ma soovin, et õige pea oskaksid inimesed siinkandist otsida
ka filmide ja raamatute loomispaiku. Uus peatükk Kareda valla filmilukku ootab
kirjutamist – pealkirjaks „Tõde ja õigus“, film, mille kohta pealinnas on
ootused väga kõrged – seda pannakse samale pulgale Elmo Nüganeni „Nimedega
marmortahvlil“. Muide, meeskond on osaliselt sama, kes tegi „Mandariine“. Nii
et siis Esna vana vallamajas selgub tõde ja õigus ning Juss ja Krõõt leiavad
filmis viimse puhkepaiga meie mail. Tegelikult on see uskumatu. Uskumatult
tore.
Nagu seegi, et just meie Järva Peetri kirikuõpetaja õnnistas sisse Paide Püha Risti kiriku, pärast
kiriku valmimist.
Meil on palju uskumatult toredat. Sest meil on palju
uskumatult toredaid inimesi. Just seda on mulle need neli aastat vallavanemana
õpetanud. Mul on hea meel, et osale neist saan ma üle anda täna teiepoolse tänu
ja tunnustuse.
Ma leian, et tunnustamine on väga oluline. Kuigi enamus
tunnustatutest rõhutab, et nad ei tee seda ju kiituse pärast, on see siiski
meeldiv ja mis seal salata – sageli ka motiveerivaks jõuks. Et on märgatud. See
on märk, et see, mida tehakse, on ka teiste jaoks oluline ja väärtustlik.
Seda enam on see
oluline väikses kogukonnas, kus väga palju sõltub ühisest tegutsemisest,
inimestest, kes tahavad ja suudavad teisi kaasata või pingutavad ka siis, kui
paljud on valmis käega lööma.
Ma olen viies Kareda vallavanem. Minu eelkäijateks on, Üllar
Vahtramäe, Aare Uleksin, Ülo Ansberg ja Triin Pobbol. 1990 ndatest teavad
elukogenumad meist meenutada, kuidas olime äsja seljad ida poole keeranud ning
ajus ununes vene keel, kuidas vald pulbitses maakonna ja pealinna tähtsatest
asjameestest, kes näitasid kaardil uut Tallinna-Tartu maanteed, mis valmib
hiljemalt 15 aasta pärast ja kuidas siis ministeeriumid ja riigiametid
maakondadesse tulevad. Maantee on ikka valdavalt samas kohas ja riigiametidki
kenasti Tallinnas. Mõningate erandite – tee on mõnevõrra laiem, sõita saab
kiiremini ja osa ameteid ja üks ministeerium on tõesti Tallinnast ära kolitud.
Progress seegi.
Me ei tea, mis toob tulevik nimega haldusreform, aga tundub,
et sellega saab riik hakkama enne kui kiire teega Tallinna ja Mäo vahel, mis
praeguste plaanide järgi peaks valmima aastaks 2025. Kareda arengukava aastani
2025 on samuti kirjas. Need pole tühjad lubadused – need on olnud meie ühised
soovid, meie ühine kokkulepe ja valitud suund. Seal on kirjas me püüdlused, mis
teisalt tähendavad kohust ja kodanikujulgust öelda, kui need ei tundu
tegelikkuses tõenäolised.
Mis saab Karedast kui paikkonnast, see on selle, aga
eelkõige järgnevate aastate küsimus. See on küsimus mitte niivõrd
vallavalitsusele, ametnikele ja volikogule vaid vallarahvale endile – sellele
ligi 600le inimesele.
On oluline teadvustada, et kogukond ongi see, kes elavad
meie külas. Nad on meie naabrid, naabrite naabrid. Kas me teame, kes seal
elavad? Kas oleme omavahel tuttavad? Kes on need, kes puhkavad siin suvel ja
kes need, kes trotsivad ja naudivad talve?
Kui väga tahta, siis on võimalik teha ka näiliselt võimatut
ja pöörata positiivseks senine langustrend rahvaarvus. Näiteid selle kohta
leiab ka Järvamaa omavalitsuste seast.
See on ka võimalus päästa paljude jaoks eluliselt tähtsad
teenused – lasteaed, kool, sotsiaalabi, kauplus, ühistranspordiühendused ja
muudki.
Vanasõnagi ütleb, et taime, mis juba kasvab ja vilja kannab,
tuleb kindlasti kasta. Seega, uute algatuste kõrval peab jätkuma tähelepanu ja
aega ka sellele, millele on juba alus pandud. See on mõnus elukeskkond. See on
see taim, mida peame kastma ja mille eest hoolitsema: täiendama ja korrastama
vaba aja veetmise võimalusi, sportimistingimusi, hooldama teid, rajama
elamispindasid. Jah, ka viimast, sest isegi kui meil on pakkuda tööd, on praegu
tõsine puudus elamiskohtadest.
Töökohtade loomine annab jällegi võimaluse elanike arvu
kasvuks ja teistegi võimaluste paranemiseks. On äärmiselt oluline, et võtaksime
ise vastutuse OMA loo loomise ja kirja paneku eest. Sest kui seda loovad ja
kirjutavad teised, siis teevad nad seda enda eelistustest lähtuvalt. Oma
nägemust aluseks võttes. Ja see võib, aga ei pruugi meie nägemusega klappida.
Ümberkorralduste alustamisel peame endale selgelt aru andma
sellest, miks me seda teeme. Me vajame üksmeelt eesmärkide seadmisel ja
koostöövalmidust kavandatu elluviimisel. Eestvedajatel tuleb protsessi käigust
tunnistada nii õnnestumisi kui ka ebaõnnestumisi. Õppida tuleb ja on neist
mõlemast.
Kareda Vallavolikogu kõiki koosseise on läbinud teadmine, et
kool ja haridus on omavalitsuse alus. Selle teadmise nimel on palju
selgitustööd tehtud, vaieldud. Mitmed negatiivsed prognoosid ei ole paika
pidanud – valla kool tegutseb ja otsib uut nišši. Tõsi, need otsingud käivad juba
mitmendat aastat.
Ometi on põhjust rahuloluks. Koolis alustas 1. septembril
õppetööd 29 ja lasteaias 21 last. Ma olen õnnelik selle üle, et kõikidele
Kareda valla lastele on nende vanemate soovi korral kooli-ja lasteaiakoht
tagatud.
Kool on kogukonna püsima jäämise alus ja täna saan öelda, et
see alus on kindlatel jalgadel. Selle üle on põhjust rõõmustada, nagu sellegi
üle, et meil on kodu, meil on tööandjad ja töökohad, et meil on võimalus olla
siin ja praegu – sel suurepärasel maal. Et meil on vabadus ja võimalused koos
kaasnevate kohustuste ja vastutusega, sest kuidas siis teisiti?
Ilusat
pidupäeva soovides lõpetan oma kõne taas ridadega Doris Karevalt.
Kas
siis on vabadus, kui kõike võib?
Või hoopis siis, kui midagi ei pruugi?
Kas
tõde on see, mida teavad kõik?
Või mida keegi lahti eal ei muugi?