Lipupäeva mõtteteri

Kas meie eestlastena armastame oma kodumaad, lippu, kaaskodanikke.  Olles ise üks vähestest möödunud laupäeval Peetri lipuväljakul, kauni sündmuse juures,  kus tähistati 132 aasta möödumist Eesti lipu pühitsemisest.
Me kanname endas oma elus väärtuskogemusi mida püüame ka edasi anda. Oleme need saanud süsteemist, millest oleme pärit, oma vanematelt, õpetajatelt. Alati pole need autoriteedid osanud süvendada meis austust, hoolivust ja sõbralikkust ning uudishimu oma kultuuri ja kaasinimeste vastu.

Küsiti ka minult, mis ajas sind laupäeval siia, lipuväljakule – vaba tahe, töö, kohustus. Oli ka üksikuid ükskõikselt möödujaid.  Kas on tingitud see selllest, et oleme põhjamaa rahvas, kes on pigem piltlikult öeldes jahedam, tagasihoidlikum ning meil puuduvad traditsioonid. Traditsioonid ju algavad kodust, peredest mida kantakse põlvest põlve ja omakorda antakse edasi järglastele.

Meie ühiskonnas valitseb hoiak, et negatiivne tagasiside on positiivsest kasulikum. Usutakse, et kriitiline tagasiside on tunnustusest ja kiitusest kasulikum ja usutavam. Praktikas on see kujunenud nii, et kui inimene teeb midagi hästi, siis tavaliselt ei öelda midagi või öeldakse, et alati võib paremini teha.

On liikumas kõnekäänd Karedal on inimesed karedad. Kena ei ole kedagi sildistada ega halvustada. Kriitika on edasiviiv jõud kui see on konstruktiivne kriitika. Samamoodi inimesi  lahterdades omadeks ja võõrasteks on vist ju olnud aegadest-aegadeni eestlastele omane. On üks kena kõnekäänd, vägisi armsaks ei saa. Siinkohal olekski üleskutse kohalikele kogukondadele, tulge kodunt välja – koduväravaga ei lõpe meie kodu. Kas me märkame neid inimesi kes teevad kogukonnas tööd meie kõigi nimel.

Või kui keegi teeb midagi hästi, siis küsitakse,  aga miks sa veel seda ja seda ei teinud. Kellele meeldib selline tagasiside või olukord?! Ometi kasutatakse seda tehnikat iga päev, sünnitades seeläbi tunde, et ükski tegu pole piisavalt hea.

Meil on vallas väga palju toredaid sündmusi läbi aasta alustades Tartu rahulepingu aastapäevaga kuni valla aastalõpupeoni välja.  Naabriplika laadal, jaanipeol, võidupühal ei hakka pikemalt peatuma kuid neid ja palju muid toredaid üritusi keegi ju korraldab. Küsi ka endalt palju oled ise nendesse panustanud.

Kunstnik Kärt Summatavet juhtis kuskil tähelepanu sõnavarale, mida kasutasid 20. sajandi alguses meie esimesed professionaalsed kunstnikud Kristjan Raud ja Ants Laikmaa rahvuse enesetunde tõstmiseks. Nad nimetasid ümber ja kujundasid rahvusesteetika üheks osaks rahvakunsti, mida paljud nende kaasaegsed nimetasid «koliks ja rämpsuks». Nad püüdsid tõestada eestlaste loomingulise andekuse järjepidevust, tõstes küladest kogutud esemed samale väärtustasemele professionaalse kunstiga, näidates, et talurahval on kunstianded kogu aeg olemas olnud.

Teiste ja enda ebaõnnestumiste ja vähese väärtustamise kaudu ei muutu ükski kogukond ega inimene rikkamaks ega paremaks. Ligimese väärtustamine hakkab pihta küsimusest, kuidas sul läheb? Saan ma kuidagi sulle toeks olla – oma kogukonna arendamisel või kultuuriürituse korraldamisel.