Head aastavahetust

Hea Kareda valla elanik. Käes on taaskord see aeg, kus inimesed kodudes võtavad aja maha ning mõtlevad tagasi sellele, mis möödunud aastal sai tehtud ning nähtud. Ning kus igaüks meist võiks endale lahti mõtestada selle, mida tal on lõppevast aastast õppida ning mille peale peab algaval aastal veel tähelepanu pöörama. Meist igaüks leiab lõppevast aastast mõtlemisainet, millele saaks tagasi vaadata. On ju kokkuvõtete tegemise aeg see aastavahetus ning oleks tore kui suudaksime leida aega selles pühade meeleolus ka pisut iseendale, et analüüsida ning järele mõelda tehtule. Aastalõpp sümboliseeriks justkui raamatus ühe peatüki lõppu, millegi olulise lõppemist ning uue algust. Uut planeerimist, uute sihtide seadmist ikka on sedasi, et kellegi jaoks oluline ajajärk ei toimu mitte kindlal aastal või kindlas kuus, vaid hoopis selles ajavahemikus, mis elu ette juhatab. Kindlasti ei hakka ma eriti lõppevast aastast juttu tegema, sest eks igaüks teab ise, mida ta sellest 2013. aastast kaasa võtab ning mida ta selja taha igaveseks maha jätab. Ning olgugi, et osadele meist oli see aasta võib-olla raske ning täis keerulisi olukordi, mille juures just palju rõõmu tunda ei saanud, loodan ma siiski, et kõik me koos suudame uute aastasse kaasa võta ainult head mälestused ning seljatada raskused, millest ehk küll võib-olla midagi kasulikku võiks õppida, et järgmine kord nedega paremini toime tulla, ning mis veel parem, võimalusel hoopis neid üldse vältida. Tegelikult tahtsin ma hoopis soovida midagi uueks aastaks. Midagi, mida peame tähtsaks ning mille poole koos võiks püüelda. Alustuseks sooviks midagi tradisioonilist, nagu näiteks õnne ja tervist. Seda läheb meil kõigil vaja ning olen kindel, et vähemalt õnne pole kunagi liiga palju. Teiseks tahaks pöörata tähelepanu sellele, et leidkem aega. Selle kõige lihtsamas tähenduses. Leidkem aega enda jaoks ning mis veel tähtsam, leidkem aega ka teiste jaoks, eriti just nende jaoks, kes teile tähtsad. Ei tohiks tekkida tundmust, et inimene justkui tormaks pimesi läbi elu. See ei tähenda seda, et nad ei peaks rabama tööd teha ja õppima ning muus elus aktiivselt osalema. Vaadata pigem, kuidas teised kiirustavad kuhugi, seda ise teadmata kuhu. Inimesed – me kõik oleme inimesed. Ent ometi näikse nagu osad meist ei vääriks seda tiitlit kandma. Paljud meist vaatavad teistele põlgavalt või altkulmu, unustades ära meie võrdsuse. Me sünnime siia ilma täiesti võrdsetena, kuid ometi kohe peale sündi algab meie tembeldamine kuhugi klassidesse, keda teised kiruvad ning mõnitavad. Kuid kui tihti need mõnitajad on mõelnud sellele, mis tunne oleks neil endil, kui nad oleks sellisteks sündinud või oleks saatus neid selliselt kohelnud? Ma ei taha sellega propageerida seda, et iga tegu on õigustatud ning peaks valdama leebus kõigi ja kõige vastu. Kuid alati peaks püüdma mõista ka asja tõelisi tagamaid ning proovima ennast tõesti panna vastaspoole olukorda. Mõõdukas tolerants on see, mille poole võiks aegajalt püüelda. Inspireerituna eelnevast tahaks südamele panna ka seda, et elu ei ole nii lihtne ja üheselt mõistetav kui ehk esmapilgul paljule meist võib tunduda. Elu ei ole must ja valge, ei ole ainult õiget ja valet, head ega halba. Selle asemel on lõputu hulk vahevorme ja kombinatsioone. Seda alati meeles pidades näeme ehk maailma pisut paremini ning sellest johutvalt teeme ka otsuseid ning kujundame ka oma põhimõtteid teisiti, loodetavasti õigemini. Sedasi mõeldes kipume ehk ka vähem alusetult kritiseerima ja süüdistama ning pidama ennast teab mis targaks igal ala, kus sõna võtame, sest teatavasti kipuvad kõige rohkem sõna võtma just need, kes asjast õige vähem teavad. Samas ei tohi ka ära unustada, et tegelikult keerulisena näivad asjad elus võivad tihtilugu osutuda tegelikkuses hoopis lihtsaks. Igaüks peab enda jaoks ikka selle oma enda tõe ja mõtte leidma, iseasi kas igaüks tahab, viitsib ja leiab aega ning mõtet selleks. Iga päev üritatakse meile meedia ning sotsiaalse korralduse kaudu selgeks teha, et kui sa omale midagi ostad, mingeid asju või ka teenuseid, siis sa oled õnnelik. Me justkui ostaks rahaga omale õnne, või vähemalt nii tahetakse meid uskuma panna. Ent me kõik peaks juba kulunud fraasidest teadma, et rahaga õnne ei osta ning ma siiralt loodan, et enamik saab sellest ka aru. Kuid kas kõike seda materiaalset nänni on ka tegelikult vaja, mis nigunii kuhugi kapi otsa võib-olla kasutult vedelema jääb, või piisaks kingitusena ka soojast sõnast ning ühiselt heast kvaliteetsest koos veedetud ajast? Või olen ma lihtsalt liiga sinisilmne? Olen tihti mõelnud selle peale, et nn. asjade ostmisega ostaksime me nagu omale koha mingis ühiskonnakihis. Me justkui muretseks omale staatuse sümboleid, mis annaks teistele märku, et vat sellel on see asi ja järelikult on ta nii ja nii tegija. Seepärast kutsungi kõiki ülesse vaatama üle oma väärtushinnangud, eelkõige materiaalsete väärtuste tähtsustamise osas. Sest olgem ausad, õnn ega heaolu ei peitu ainult ju rahas ja asjades. Ei võida see, kellel on surres kõige rohkem asju ega ka mitte see, kellel on Facebook kõige rohkem sõpru või fänne. Lõpetuseks tahaks ma öelda, et algaval aastal võiks nii mõnigi meist jõuda sinnamaani oma elus, et ta peab tegema põhimõttelise valiku – kas elada endale või teistele. Ning ma loodan siiralt, et enamik meist langetab valiku esimese variandi kasuks, sest me ei saa lõputult elada teistele, ei saa olla kinni selles, mida teised meist arvavad ega lõputult olla kellegi meele järgi. Ning ärgem unustagem unistada ning unistuste täitumiseks ka midagi ära teha. Elul on pakkuda meile enneolematult palju, tuleb osata ainult see vastu võtta Just sellised tulid mõtted peagi algavaks aastaks, nii väikesed või suured, kulunud või uudsed, kuidas kellelegi tundub. Jääb ainult soovida kõigile head vana-aasta lõppu ning veel paremat uue algust. Külastagem oma vanavanemaid, sugulasi ning nautigem sõprade seltsi. Hea tuju tuleb teie enda seest. Olge üksteise vastu kenad ning hooligem ja hoidkem lähedasi. Soovin teile kõigile Kareda vallavalitsuse poolt häid saabuvaid pühi ning õnne ja tervist uuel algaval 2014.aastal.