Valimiste eetilisuset

Valimiste eetilisuset.
Tänasel päeval on pea peale pööratud demokraatia - räägitakse, võim on meil rahva käes, milles julgen päev-päevalt üha enam kahelda siin mängivad üha enam manipulaatoritest poliitikud ja nende rolli igapäevases majanduses.Tasapisi kujuneb põvkond poliitikuid kes on  roninud ülemistele redelipulkadele, kust dikteerivad päevast päeva oma ainuvõimu ja tahet: keda kõlbab, keda ei kõlba kutsuda laua äärde, missugused peaksid olema õiged otsused, kuidas valitseda jne. Võimu koondumises ühe isiku või isiku grupi kätte kujutab endast palju suuremat ohtu demokraatiale kui miski muu.

Sellele mõttele suunasid mind kodanikud küsides miks sa oled poliitikas see on nii räpane, millega tuli mul nõustuda. Enesekaitseks saan öelda vaid seda, et see on võimalus mulle kaasa rääkida kodulinnas-maakonnas olulistel teemadel haridus või regionaalpoliitikas. Kuna on tulemas kohaliku omavalitsuste valimised siis teema on pidevalt kuum. Küsides vestluspartneritelt kas ise käid valimas siis enamus vastab eitavalt lisades juurde argumente kui mõttetust tegevusest. Olen alati vastu vaielnud kui sa ei ole teinud valikut ei ole õigus sul ka kritiseerida. Tuues alati näitena kui Eestis elaks 100 inimest ja 10 on poliitikud ning 90 valimas ei käi siis ei muutugi midagi ja poliitikud valitsevad ning meie ise lubame seda.

Demokraatia algtingimused on teatavasti vabad valimised, võimude lahusus ja seaduslikkus. Nagu teada, poliitikutele eetikaseadust meil ei ole, ehk teisiti öeldes: mitte keegi pole meil kaitstud poliitikute ebaõigluse, ebakompetentsuse, ebaaususe eest. Nende seas kehtib pealegi kindel käendus ja vankumatu ringkaitse, alates siserigist edasi kuni parteikontoriteni välja. Kurb küll, aga ikka ja jälle võitleme aina tagajärgedega kui tegelikult oleks ammu aeg tõsiselt mõelda põhjustele. Elame põhimõttel võtan elult, mis võtta annab - just see ongi osa põhjustest, miks näeme aina rohkem, et inimesed enam oma tegude eest ei vastuta ! Täpselt samad on ka põhjused meie haigetes perekondades, kus osa inimesi ei kavatse võtta vastutust , samamoodi poliitikud, sest ahvatlusi on ümberringi paksult.
Ametisse saadakse siin mitte vabade valimiste kaudu, vaid hierarhia tavade kohaselt, millest peamine on isikliku arvamuse minetamine ja parteitruudus. Ning algabki demokraatia edendamine ja juhtimine — nagu parteikontorid soovivad.

Siit küsimus meile endile mida me saame ise teha ja muuta ning kas me tahame muutusi. Mina küll ei taha elada riigis või omavalitsuses kus mängib rolli parteipilet või õigemine kas kuulud „õigesse“ parteisse. Tuues näiteid elus enesest kujutate ette olukorda kus teie tervis on teile vingerpussi mänginud ja te pöördute esmatasandi meditsiiniasutusse ning saades abi seatakse teile tingimus kandideerida erakonna nimekirjas kuna on vaja veel tagasi tulla ja oht tervisele kaalub üle kaine mõistuse annategi allkirja. Mis on järgmine kas lapse koolisaatmisel peame arvestama klassijuhataja  parteilisusega ja see mõjutab lapse edasijõudmist koolis jms.               

Teise näitena huviringi juhendaja juurde astub poliitik ning survestab näidete varal nagu ringiaegade planeerimine, toetused omavalitsuse eelarvest, ühekordsed toetused ja jällegi hingega töötav huviringi juhendaja keda ei huvita pollitika annab allkirja, sest saab aru kel võim sel õigus.

Või ametniku juurde astutakse ning antakse teada, et tema töökoht kuulub peale valimisi koalitsioonipartnerile kui sa allkirja ei anna ning hakka uut tööd otsima. Neid näiteid võib veel tuua ja tuua kõige kurvem on see, et need on reaalselt toimunud juhtumid ja loo kirjutajale on teada ka nimed iga konkreetse loo puhul.

Iga objektiivsemalt mõtleva ja paksunahalisemagi inimese õiglustunnet pikapeale haavavad need juhtumid. Vestlesin ka arvetatava ajakirjnikuga sel teemal ja väide oli kummastav: ma tean neid juhuseid ning varemalt on seda veel räigemalt tehtud. Neid juhuseid ei ole võimalik tõestada kuid need levivad väikses kogukonnas ja viivad poliitiku margi alla. Ühtmoodi mõistetavat demokraatiat pole tõenäoliselt kunagi olemas olnud, ei ole praegu ega tule kunagi.Mis puutub populismisse, siis pole poliitikut ega erakonda, kes ei tahaks olla populaarne ja aeg-ajalt ei populismitsekski kuid igal asjal olgu piir, tuleb kehtestada latt mille alt läbi ei mahuks.